Nähtamatute Loomade kriitika tööstuslikule loomakasvatusele

Kristina Mering, organisatsiooni asutaja ja tegevjuht

Nähtamatud Loomad töötab farmiloomade kannatuste leevendamisel nimel. Meie suuremaks eesmärgiks on, et lõppeks tööstuslik loomakasvatus, mille olemuslik ülesehitus teeb loomade heaolu sisulise tagamise paraku võimatuks. Meie kampaaniad sekkuvad sinna, kus loomad tööstusfarmides enim kannatavad ja kus nende kannatused tihti nähtamatuks jäävad. 

Tööstuslik loomakasvatus (factory farming ingl k) põhineb loogikal toota võimalikult väikeste kuludega võimalikult palju loomseid tooteid. Tööstusfarmides kasvatatakse sigu, veiseid, kanu, vutte, hanesid, küülikuid, kalkuneid ja teisi loomi ning linde, et toota kas liha, piima, mune või teisi loomseid tooteid. 

Ühes tootmishoones on tihti koos kümneid tuhandeid loomi ning ühe looma kohta on tagatud minimaalne ruum. Enamike loomade puhul on neil tööstusfarmis ruumi umbes oma keha suuruse jagu, vahel ka võimaluseta isegi ümber pöörata. 

Tööstusfarmid on kinnised ja asuvad inimeste pilkude eest kaugel. Neisse ei pääse tihti isegi meedia. Need on ümbritsetud kõrgete aedadega ja tihti me ei tuleks selle pealegi, et sellises hoones võib olla kümneid tuhandeid loomi kokku surutud, kus nad veedavad kogu oma elu võimaluseta käia väljas maapinnal, näha päevavalgust või hingata värsket õhku. Asjad, mida peame loomadele loomulikuks, on tööstusfarmides kinni olevatelt loomadelt paraku võimalusena ära võetud. 

Tööstusfarmide probleeme on aastakümnete jooksul lahatud mitme valdkonna lõikes. Teadlased on välja toonud, et masstoodetud liha ei pruugi olla kuigi tervislik või kvaliteetne; hiigelfarmidega kaasneb üüratu keskkonnajalajälg; tööstusliku loomakasvatuse negatiivne mõju ümbritsevale ökosüsteemile kahjustab elukeskkonda maapiirkondades ning ruumikitsikuses elavatel loomadel esineb tohutult heaoluprobleeme. Lisaks on välja toodud ka teatud bioturvalisuse riske, sest sellised farmid on heaks kasvulavaks haiguste levikule, kui kümned tuhanded loomad tihedalt ühel väiksel maa-alal kinniselt koos hoitakse. Haigusi, mis kanduvad loomadelt inimestele, kutsutakse zoonoosideks – tööstusfarmid on nende levikuks väga soodne koht. 

Loomade pidamistingimused tööstusfarmides

Kuna tööstusliku loomakasvatuse eesmärk on toota võimalikult odavalt võimalikult palju liha, piima või mune, siis hoitakse kokku loomade heaolult. See tähendab, et süsteemi olemuslik osa on see, et loomadel on väga vähe ruumi ning puuduvad võimalused liigiomaselt käituda. Kui neile tagada rohkem liikumisruumi või tegelusvõimalusi, ei oleks see enam kõige soodsam tootmise viis. 

Tööstusfarmides on lisaks liikumisvõimaluse puudumisele eemaldatud ka võimalus tegeleda liigiomaste tegevustega. See tähendab, et nende loomade ja lindude jaoks ongi kogu elu kas kitsas traatpuur, betoonpõrandaga sulg või muu kinnine tööstuslik piiratud ala, kus näiteks sigadel puudub võimalus tuhnida ja kanadel siblida (pinnast kraapida, mis neile liigomane tegevus). 

Sellised elutingimused ei vasta loomade vajadustele ega taga nende heaolu. Selle tagajärjel tekib neil stress, mis väljendub üsna ekstreemsetes käitumisviisides. See on tuntud ka “puurihulluse” nime all. Vabas looduses ilmneb loomadel või lindudel kannibalismi haruharva ning vaid tugevas stressiseisundis. Tööstuslikus loomakasvatuses on kannibalism aga igapäevane ja olemuslik nähtus, mille kohta saab igast tööstusliku loomakasvatuse õpikust eraldi peatükke lugeda. 

Kehvadest elutingimustest tulenev pidev stress väljendub selles, et sead ründavad oma sulukaaslaseid ja närivad nende sabu, kõrvu ja teisi kehaosi ning kanad nokivad oma puurikaaslasi. Tihti läheb see nõrgemate loomade surmani välja. Tasub veel üle korrata, et tegu on väga äärmusliku käitumisega, mis pole nendele liikidele tavaoludes omane ning mis avaldub kõrge stressi tõttu. Kui vaadata erinevaid loomade pidamise viise, selgub, et kõrge heaoluga väikefarmides, kus loomade pidamistingimused on avarad ning arvestavad loomade liigiomaste vajadustega, ilmneb selliseid stressisümptomeid haruharva. 

Tööstusfarme iseloomustab lisaks ka väga suure hulga loomade peale väike hulk töötajaid. Seadus küll sätestab, et iga looma heaolu tuleb kontrollida vähemalt kord päevas, kuid reaalsuses võib kümne tuhande sea või mitmekümne tuhande kana peale olla tööl vaid 1-2 inimest, kes sorteerivad küll välja laipu elavate massi seast, kuid nii suure loomade arvuga ei ole võimelised hoolitsema nende heaolu eest – süsteem ei soosi seda. Vähene töötajate arv tuleneb samuti minimaalsete kulude hoidmisest, et paisata müüki võimalikult odavat liha, piima või mune. 

Kehvad elutingimused + julmad praktikad = tööstusfarmide argipäev

Nagu eelneva kirjelduse põhjal juba järeldada võib, ei ole sellised pidamistingimused loomadele kergete killast. Lisaks sellele, et ruumikitsikus ning tegevusvõimaluste puudumine põhjustab neile kannatusi, viiakse tööstusfarmides nendega läbi veel terve rida julmi ja valulikke protseduure, mis on vajalikud selleks, et selline ülitööstuslik masinavärk toimida saaks. 

Põrsaste sabade lõikamine, kastreerimine ja silmahammaste eemaldamine

Kuna sigadel ilmneb tööstusfarmides stressi tõttu teiste sigade ründamist ning tegelusvõimaluste puudumise tõttu sabade ja kõrvade närimist, on tööstusfarmerid otsustanud lõigata kõigil põrsastel vastsündinuna sabad tuimestuseta maha. Seda tehakse kuni paari päeva vanustele põrsastele kasutades tavaliselt kuumusega tange. Sead on kõrge tundevõimega loomad ning neil on sabas samamoodi närvirakud nagu mujal kehas, mistõttu on saba lõikamine neile kannatusi põhjustav protseduur. Euroopa Liidus on rutiinne põrsaste sabade lõikamine keelatud juba 1994. aastast, paraku lõigatakse üle 95% Eestis sündinud põrsastest siiski sabad tuimestuseta maha. Lahenduseks oleks paljude riikide eeskujul suurendada loomade heaolu piisava tasemeni, kus neil on liikumisruumi ning tegevusmaterjale ning ei teki stressi ega kannibalismiilminguid. Põrsaste sabade lõikamine ei võta ära tuumprobleemi – loomade heaolu pole tagatud – sest sead siiski närivad teineteist, nüüd siis on lihtsalt lühem saba või muud kehaosad, mis saavad fookuse. 

Saba maha lõikamine ei ole aga paraku ainus julm tegevus, mis vastsündinud põrsastega tehakse. Lisaks eemaldatakse põrsaste silmahambad ning isased põrsad kastreeritakse. Isased kastreeritakse, sest muidu võib tekkida nende lihale teatud ebameeldiv maitse kõrvalmekina. Silmahammaste eemaldamine on seotud sellega, et tööstusfarmides aretatakse emiseid sünnitama võimalikult palju põrsaid ning silmahambad eemaldatakse suure pesakonna suuruse ja poegimis- ja imetamistiheduse tõttu. Sellega üritatakse leevendada tekitatud ebaloomulikku olukorda. 

Kanade nokkade lõikamine

Munatootmises on levinud praktika paaripäevaste tibude nokkade lõikamine. See tähendab, et tibu nokaots lõigatakse ilma valuvaigistuseta ära. Põhjuseks on jällegi kehvadest pidamistingimustest tekkiv stressikäitumine, mis paneb linde teineteist nokkima. Noka lõikamine ei tähenda, et stressi ei teki ja linnud ei nokiks teineteist – nokivad ikka, kuid nüüd lihtsalt tömbi nokaga, mis teeb siiski valu. Suur hulk Eestis müüdavatest puurikanade munadest pärinev lindudelt, kelle nokad on lõigatud. 

Vasikate eraldamine

Kõik Eestis viimase paarikümne aasta jooksul ehitatud piimatootmisfarmid on kinnise pidamisega, s.t, et lehmad on farmihoones kinni ning ei saa kunagi välja karjamaale vabalt liikuma. Lisaks sellele on tööstusliku piimatootmise juures olemuslikuks kõrvalnähtuseks lehmale sündinud vasikate eemaldamine ema juurest nii pea kui võimalik. See on piinarikas protsess nii lehmale kui vasikale, mida tehakse seetõttu, et müügiks mõeldud piima mitte vasikale “raisata” ning et vältida ema ja vasika vahel sideme tekkimist. Isased vasikad lähevad vasikalihatööstusse ning emased on mõeldud tööstusfarmide sundviljastamise ja vasikate eemaldamise tsüklisse edasi tootma jääma.

Piimatootmise puhul on oluline välja tuua, et lehmad ega teised imetajad ei anna niisama piima, vaid ainult järglaste tulekul nagu inimesedki. Seetõttu neid sundviljastatakse teatud intervallide tagant, et hoida piimatootmist pidevalt käimas. Selline intensiivne ja pidev pausideta piimatootmine, toonus ning poegimine on lehmale kurnav. Seetõttu on tööstuslikus piimatootmises lehma eluiga vaid mõned aastad, maksimaalselt viis, kuigi tegelikult elavad lehmad vabalt kuni 20 aastat. Neil on levinud nii udara- kui sõrapõletik, sest nii suures koguses piima tootmine eluea jooksul ei ole neile loomupärane seisund. Eesti on Euroopa Liidus ühe lehma kohta piimatootlikkuselt üks esirinnas olevaid riike ning aretus käib sinnapoole, et igalt lehmalt veel rohkem piimatoodangut saada. Loomade heaolu perspektiivist ei ole see jätkusuutlik lähenemine, sest mõju loomale on muutunud teisejärguliseks – fookuseks on tööstuse kasumi suurendamine. 

Emisesulud

Emiste elu seatööstuses on pandud lähtuma ühest eesmärgist – toota võimalikult palju põrsaid lihatööstusesse saatmiseks. Emised pannakse tiinuse ja sünnituse ajaks kinni sulgudesse, kuhu nad vaevu ära mahuvad. Kuna emised on aretatud niivõrd suureks kasvama, ütleb tööstus, et see on selleks, et kaitsta põrsaid pealeastumise eest, kuid väikefarmides on kasutusel ka palju loomasõbralikumad pesaviisid, mis ei hõlma endast looma liikumisvõimaluseta pidamist, mis talle kannatusi põhjustab. 

Foie gras’ tootmine

Foie gras ehk hane või pardi rasvamaksapasteet on ühe kõige julmema tootmisviisiga “delikatess”. Selle tootmiseks pannakse haned ja pardid umbes kingakarbisuurusesse puuri, kust vaid nende pea välja ulatub. Neid sundsöödetakse, surudes nende kõrist alla pika metalltoru, mis viib liigselt suure hulga toitu nende kehasse. Sellise sundsöötmise tagajärjel tekib neil haiguslik rasvunud maks, mida peetakse delikatessiks. Eestis on foie gras’ tootmine keelatud, küll aga on lubatud foie gras’ga kaubelda ja seda restoranides pakkuda ja edasi müüa. 

Eesti loomakasvatus on Nõukogude Liidu pärandist eriti intensiivne 

Loomakasvatuses on Eestis endiselt näha väga tugevaid mõjutusi nõukogude aja pärandist. Tihti on kasutusel samad hooned, mis said mitukümmend aastat tagasi teise riigikorra ja mõttemaailma ajal rajatud. Nõukogude Liidu ajal oli Eesti loomakasvatus veel eriti tööstuslik – 80ndate lõpul hukati Eestis ühes aastas mitu miljonit siga. Tänaseks on see arv küll umbes 600 000 loomani aastas vähenenud, kuid seakasvatuse ülesehitus on endiselt väga intensiivkasvatuse fookusega. Eesti suurim sigala Ekseko asub Viljandimaal ning on kuuekorruliseline paneelmaja, kuhu mahub umbes 60 000 siga. Ka teiste sigalate puhul räägime kas kümnest tuhandest loomast või veidi alla selle. Hinnanguliselt hukatakse Eestis aastas umbes 20 miljonit farmilooma. Sinna hulka kuuluvad sead, veised, broilerid ja teised toidutööstuse jaoks kasvatatavad loomad. Valdav hulk neist on lihatööstuse broilerkanad, kelle tarbimine on Eestis tõusuteel.

Võrreldes Lääne või Kesk-Euroopaga on Eesti keskmine tööstusfarm palju suurem. Meil on loomade kasvatamiseks vähe farme, sest ühe farmi suurus võib olla hiiglaslik. Lääne-Euroopas on levinumad väiksemad ja kõrgema heaoluga loomakasvatusviisid. Selline lähenemine rõhub vähem odavale masstoodangule ning rohkem kvaliteedile. 

Kui külastasin Eesti suurimat puurikanalat, jäi mälestus lõppematutest puuriridadest, kokkulugematu arvu lindudega mind kummitama pikaks ajaks. Kokku kasvatatakse seal mitusada tuhat lindu, kes ei näe kunagi päikesevalgust ega saa värskes õhus maapinnal ühtegi sammu astuda. Need puuri surutud linnud ei saa tegeleda siblimise ega muude liigiomaste tegevustega. Sama loogika kehtib ka seatööstuses ja teistes tööstusfarmides. Tööd jagub, et Eesti loomakasvatus liiguks suunas, kus loomade heaolu ei oleks esimene valdkond, kus odava tootmise jaoks kokku hoitakse. Me oleme riik, kus nõrgemaid kaitstakse mitte ei kasutata ära. 

Miks on negatiivsetest mõjudest hoolimata tööstusfarmid jätkanud tegutsemist? 

Tööstuslik loomakasvatus on kaitstud tugevate majanduslike ja poliitiliste huvide poolt. Näeme nii Euroopas kui Ameerikas tugevaid lobigruppe, kes seisavad just intensiivkasvatuse jätkamise ja isegi kasvamise eest. Paraku pole väiketoojad, kõrge heaoluga loomakasvatajad ega ka loomakaitseorganisatsioonid olnud samade võimalustega, et võimuvõitluses suuremat edu saavutada. 

See aga ei tähenda, et kõrgema heaoluga loomakasvatus ei oleks üha kasvav nähtus. Tarbijad hääletavad rahakotiga ning tänu üha kasvavale huvile kvaliteetsema ning mitte-masstoodangu toodete vastu, on ka tekkinud tootjad ja pakkujad, kes väärtustavad kõrgemaid standardeid loomade heaolus. Eestis oleme selles trendis küll vähem arenenud kui teised Euroopa riigid, aga järjest kasvab näiteks vabapidamissüsteemide kasutamine munatootmises. Valdav osa kanu elab küll kitsastes traatpuurides, kus neil A4 pinna jagu ruumi, kuid tänu avalikkuse kasvavale huvile näeme puurideta munatootmise osakaalu tõusu. 

Samal ajal on näiteks tööstuslik seakasvatus võidelnud endale ka Eestis huvitava eelisseisu – rasketel majanduslikel aegadel on seatööstus kaubelnud endale miljonitesse eurodesse ulatuvad toetused, mis neid vabaturumajanduse konkurentsimudelist justkui välja lülitavad. Kui teised ettevõtted peavad turuoludega kohanema ja arvestama, et parimad jäävad ellu, siis seatööstus on sellest mudelist väljas ja riigi poolt tugevas eelisseisus. Ebaõiglane konkurentsieelis ei ole jätkusuutlik sellise tööstuse puhul, kus on probleemid nii suure keskkonna jalajälje kui loomade heaoluga. Argumendid riigi poolt seatööstuse toetamiseks põhinevad toidujulgeoleku tagamisel. Paraku on tööstusfarmid selles osas kõige kehvem lahendus, sest tootmine on kontsenteerunud suurtesse üksustesse, mille kahjustamine on palju lihtsam kui näiteks hajutatud väikekasvanduste puhul. Kui Eesti suhtes vaenulikud jõud tahaksid meie lihatootmise rivist välja viia, on 60 000 seaga hiigelfarm, kuhu koondunud oluline osa tootmisest, ilmselge sihtmärk. Munatootmises omab üks firma 45% Eesti munakanadest, kes ühes Harjumaal asuvas farmis kitsastes traatpuurides koos. Teistes Euroopa riikides, kus hajutatud tootmine, mis pole koondunud väiksesse hulka suurtootmisse, on toidujulgeolek ka selle võrra kõrgem. 

Mis on lahendus? 

Tööstusliku loomakasvatuse samm-sammuline vähendamine ning kõrge loomade heaoluga väiketootmise soodustamine on esimesed sammud selleks, et saaksime ühel hetkel öelda, et oleme ühe suure julma loomade kohtlemise viisi seljataha jätnud. Iga tarbija saab sellesse eesmärki panustada, süües minimaalselt lihatooteid ning valides need väiketootmisest või mahefarmidest, nt ostes mahepoodide loomset toodangut, kus loomade heaolu on kõrgem. Tehes lihavabu päevi ja jälgides riiklike toitumissoovituste nõuannet, kus päevane soovituslik lihakogus on 1-2 tikutopsi suurune, saame panustada oma paremasse tervisse, kõrgemasse loomade heaollu ning keskkonnasõbralikumasse toidutootmisse. 

Kindlasti on oluline näidata oma poliitilist toetust paremale loomakasvatusele, allkirjastades petitsioone ja võttes sõna parema loomade kohtlemise poolt. 

Ka Euroopa Liidu tasandil näeme samme toetuste suunamisel pigem palju väiksemate tootmisüksuste toetamisse, kui Eesti industriaalsed Nõukogude aja pärandist jäänud hiigelfarmid. 

Kuidas Nähtamatud Loomad selle kriitilise probleemi lahendamisse panustab? 

Nähtamatud Loomad tegutseb kolmel rindel, et liikuda tööstusliku loomakasvatuse vähendamise ja kõrgema loomade heaolu poole. Meie fookuseks on koostöö riigiasutustega (ministeeriumid, ametkonnad avalikust sektorist), erafirmadega (toidutootjad ja loomakasvatusettevõtted) ning tarbijateadlikkuse ja avalikkuse kaasamisega. Need kolm sihtrühma on erinevate kampaaniate lõikes eraldi kaardistatud, et hoolitseda selle eest, et tegutseme muutuse esilekutsumiseks kõige tõhusamalt seal, kus see enim kasu saab tuua. 

Meie läbirääkimised toidutootjatega on tänaseks üle 50% jaekettidest ja sadakond teist toidufirmat veennud üle minema vabapidamissüsteemidest pärinevate munade kasutamisele. See muutus mõjutab üleminekuajaga ca 200 000 linnu heaolu, kes ei pea enam kitsastes puurides elama. 

Meie Taimse Teisipäeva kooliprojekt, millega on liitunud ligi 200 kooli ja lasteaeda, säästab aastas ca 200 000 looma, kes ei pea tööstusfarmide ruumikitsikuses kannatama. 

Meie avalikud kampaaniad tööstusfarmidest on jõudnud sadade tuhandete Eesti inimesteni ning töö jätkub, kuni saavutame edu ning loomade heaolu on tagatud. Aitäh kõigile toetajatele, tänu kellele seda olulist tööd ellu saame viia! 

Anneta juba täna, et toetada tööstusfarmide lõppemist ja aidata seal kannatavaid loomi – https://nahtamatudloomad.ee/toeta

Allikad: 

What’s Wrong With Factory Farming?
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC9757169/

Cheap Meat: How Factory Farming is Harming our Health, the Environment, and the Economy
https://uknowledge.uky.edu/cgi/viewcontent.cgi?article=1050&context=kjeanrl

A Closer Look at Factory Farming’s Environmental Impact
https://sentientmedia.org/factory-farming-environmental-impact/

United Nations: 10 things you should know about industrial farming
https://www.unep.org/news-and-stories/story/10-things-you-should-know-about-industrial-farming

Preventing the next pandemic – Zoonotic diseases and how to break the chain of transmission
https://www.unep.org/resources/report/preventing-future-zoonotic-disease-outbreaks-protecting-environment-animals-and

End the Cage age: Why the EU Must Stop Caging Farm Animals
https://www.europarl.europa.eu/cmsdata/231961/%27End%20the%20Cage%20Age%27%20report,%20October%202020.pdf

Zoonoses Transfer, Factory Farms and Unsustainable Human–Animal Relations
https://www.mdpi.com/2071-1050/14/19/12806

Factory Farms Are the Perfect Breeding Grounds for Zoonotic Diseases
https://sentientmedia.org/zoonotic-diseases/

Nõuded sigade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta, sigade suhtes rakendada lubatud veterinaarsete menetluste loetelu ja neid läbiviivad isikud ning nõuded nende menetluste teostamisele ja neid menetlusi teostava isiku ettevalmistusele
https://www.riigiteataja.ee/akt/117122020004

Eesti lehmade piimatoodang on 22 aastat järjest tõusnud
https://www.err.ee/1608886802/eesti-lehmade-piimatoodang-on-22-aastat-jarjest-tousnud

Tervise Arengu Instituut, toitumine.ee, portsjonite suurused
https://toitumine.ee/kuidas-tervislikult-toituda/toidusoovitused/portsjonite-suurused