Elu karusloomafarmis saab õudse lõpu
Karusloomafarmides kasvatatakse ja hukatakse igal aastal kümneid miljoneid loomi, et nende kauni kasuka eest tulu teenida. Peamiselt peetakse naaritsaid, puna-, sini- ja hõberebaseid ja tšintšiljasid, samuti kährikkoeri, nutriaid, küülikuid ja teisi loomaliike. Lisaks intensiivpidamise igapäevapraktikatele jäävad tavaliselt avalikkuse eest varjatuks ka farmides kasutatavad hukkamismeetodid.
Karusloomafarmis ei saa tagada loomadele elamisväärset elu
Et toota võimalikult palju karusnahku minimaalsete kuludega, paigutatakse loomad sadade või tuhandete kaupa kõrvuti kitsastesse traatpuuridesse, tihti mitmekesi ühte puuri. Metsikud loomad, kes on kohastunud igapäevaselt mitmeid kilomeetreid jooksma, jahtima, ronima, pesaurge kaevama, hüppama või ujuma, veedavad kogu oma elu traatpuuris, mille valusatel võredel saab vaid sentimeetreid liikuda. Sageli esineb käitumuslikke häireid: enesemutileerimist, stereotüüpset käitumist ja kannibalismi.
Hukkamisele eelneb palju stressi
Nahaloomad tapetakse üldjuhul 6.-7. elukuul. Nahastamine toimub sügiseti, kui looma karvkasukas on saavutanud optimaalsed mõõdud. Loomade talitlemisel asetub põhirõhk töötaja turvalisusele. Loomade tapale viimiseks kannab farmitööline suuri nahkseid kaitsekindaid. Näiteks rebase liigutamiseks kasutatakse terasest 50 cm pikkuseid kaelatange. Seejärel haaratakse käega sabast – looma transporditakse pea alaspidi. Vahel kasutatakse metallist koonuklambreid.
Metsikud loomad ei ole inimkontaktiga harjunud ning füüsiline piiramine mõjub neile stressirohkelt. Püüdes hirmust põgeneda ja metallist tange närida, teevad loomad endale märkimisväärselt viga. Tihti näevad hukkamisjärjekorras olevad loomad pealt, kuidas nende kaaslasi tapetakse ja nülitakse ning kuulevad üksteise hädakisa – nad teavad, mis neid ees ootab.
Kasutatavad hukkamismeetodid on ebahumaansed
Et vältida karusnaha välimuse rikkumist, tapetakse loomad meetodite abil, mis ei kahjusta nende kasukat, kuid mida peetakse piinade põhjustamise tõttu ebaeetilisteks. Teadlased on kasutatavaid hukkamismeetodeid kritiseerinud, kuna need tekitavad loomadele märkimisväärset stressi ja valu. Erinevalt põllumajandusloomadest ei nõuta Euroopa Liidu seadusandluses karusloomade hukkamise teostajatelt korralikku väljaõpet ega kompetentsuse sertifikaati. Kui protsessi teostavad korralikku väljaõppeta töölised, ei pruugi loomad piisavalt kiiresti teadvust kaotada. Sageli juhtub, et loom ärkab veel ellu, kui temalt juba nahka maha nülitakse.
Rebased
Rebased ja kährikkoerad hukatakse tavaliselt elektrilöögiga. Loomale surutakse üks elektrood pärakusse ja teine suhu, et tagada kogu keha läbiv elektrivool (110 volti ja 0,3 amprit, minimaalselt 3 sekundit, keskmiselt 10 sekundit). Kui surmahirmus rabelev loom suhu pandavat elektroodi õigesti ei hammusta või kui hukkamist teostab kogenematu tööline, ei käi vool läbi kogu keha, mis tähendab, et loom ei kaota kiirelt teadvust ja võib elektrišokist tekkivast epilepsiahoost taastuda, mitte ei sure.
Teadvusel olles võib loom taluda südameataki valu. Uuringud on näidanud, et tuimesti kasutamine enne hukkamist kiirendaks teadvusekaotust, lihtsustaks protsessi läbiviimist ja vähendaks seega oluliselt looma kannatusi. Kulude kokkuhoiuks seda aga ei praktiseerita.
Naaritsad
Naaritsate elu lõpeb üldiselt gaasikambris, kuhu pumbatakse süsinikdioksiidi (CO2) ja/või süsinikoksiidi ehk vingugaasi (CO). Mürgitamisega kaasnevad valulik lämbumistunne, paralüüs ja lihaskrambid. Naarits on poolveeline loom, kes on kohastunud vee all hinge kaua kinni hoidma, mistõttu on nad hüpoksia (õhu madala hapnikusisalduse) suhtes väga taluvad. See tähendab, et nad võivad gaasitamise ajal märkimisväärselt kaua vastu pidada ja peavad seega pikalt kannatama.
Sageli ei mõõdeta gaasi kontsentratsiooni kambris korralikult. Kui CO2 kontsentratsioon pole piisavalt kõrge või säästmise eesmärgil pannakse kambrisse korraga liialt palju loomi, ei pruugi naaritsad piisavalt kiirelt teadvust kaotada ning nad võivad alles rohkem kui 15 minutit hiljem või üldse mitte surra. Korraga hukatakse 30-100 looma. Paanikas loomad, kes gaasikambrisse üksteise otsa visatakse, trambivad ja vigastavad üksteist.
Tšintšiljad
Tšintšiljad hukatakse enamjaolt 8-kuuselt kas mürgisüsti või kaelamurdmise teel, vahel ka elektrilöögiga. Ka need meetodid ei taga alati kohest surma, tekitades neile nii tohutut valu. Paraku ei ole tšintšiljade olukorda karusloomafarmides eriti palju uuritud, seega pole ka hukkamismeetodite mõju kohta täpsemat teavet.
Karusloomafarmid kuuluvad minevikku
Paljud riigid, sealhulgas märkimisväärse turuosaga karusnahatootjamaad on karusloomafarmid keelustanud või liiguvad aktiivselt selles suunas. Eestis läbis karusloomafarmide keelustamist käsitlev eelnõu esimese lugemise. Avalik arvamus ei toeta karusloomafarmide jätkamist. Sajad moebrändid on tarbijate ja turumuutuste ajel loobunud karusnaha kasutamisest. Metsloomade pidamine nende naha saamiseks ei ole tänapäeval vajalik ega õigustatud.
Nähtamatud Loomad seisab karusloomade heaolu eest Eestis. Lisaks karusloomafarmide keelustamise nimel tegutsemisele päästame novembris peagi suletavast karusloomafarmist 105 tšintšiljat, kes oleksid muidu läinud nahastamisele. Projektist saab osa võtta, aidates annetusega tasuda loomade farmist väljaostmise ja päästeoperatsiooniga seonduvate kulude eest: https://nahtamatudloomad.ee/toeta.
Allikad:
http://fureurope.eu/wp-content/uploads/2015/02/Good-practice-foxes-15042013.pdf
http://www.respectforanimals.org/wp-content/uploads/2017/04/WELFUR_REPORT_WEB.pdf
https://www.furfreealliance.com/wp-content/uploads/2015/10/Pels_final_print_mail.pdf
https://www.eurogroupforanimals.org/what-we-do/areas-of-concern/fur-farming
Illustratsioonid: Fur Free Alliance