Elame ajal, mil kaupade valik toidupoes on laiem kui eales varem. Näeme mitmekesisust vaadates ka näiteks munaletil erinevate toodete vahel. Munade puhul ei ole tegemist vaid valikuga munade välimuse, suuruse, kuju või värvi põhjal – oluliseks eristajaks on see, kuidas need munad toodetud on ning kuidas on elanud kanad, kes need munad on munenud. Sellest lähtuvalt oleme täna olukorras, kus valides paarkümmend senti kallima munakarbi puurivabast tootmisest, võid Sa päästa kellegi elu – kana, kes muidu puurisüsteemis oma lühikese elu piinarikkalt kannataks.

Vastuseks LHV ajakirjas ilmunud munatootja DAVA Foodsi juhatuse liikme Vladimir Sapožnini kommentaarile, et Eesti inimene ei hooli kanade heaolust vaid ainult hinnast, sõnab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatute Loomade president Kristina Mering, et eestlane hoolib küll.

Toidupoes ringi kõndides jõuab nii mõnigi meist lõpuks munaleti juurde. Tihtipeale valib inimene just kõige odavama munakarbi, millel jooksevad sageli illustreeritult ringi „õnnelikud kanad“, ning kõnnib pikemalt mõtlemata edasi. Tavaliselt on too odavaim karp mune pärit aga puurikanalast ning on nõnda odav põhjusega.
Toome siin artiklis välja 5 kõige suuremat põhjust, miks tasuks puurikanade munad kindlasti ostmata jätta ning miks eelistada kasvõi kõrval olevat mõni sent kallimat õrrekana muna. See on väikseim asi, mida me tarbijatena teha saame, et munakanade elu paraneks!

Puhas liha ehk laboriliha on toidutehnoloogia põnev ja oluline areng, mis hakab tulevikus meie toidulauda mõjutama.

Koerad ja rebased kuuluvad mõlemad koerlaste sugukonda ning kuigi rebased ei ole kohastunud inimestega koos elama, on neil kahel liigil siiski palju sarnasusi. Lisaks sellele, et rebased on sarnaselt koertega väga intelligentsed ja tundevõimelised loomad, võib paljudele tulla üllatusena, et ka nemad hauguvad ning võivad isegi rõõmust saba liputada.

Hurraa! Nähtamatutel Loomadel täitus teine tegutsemisaasta. Vahepeal on korda saadetud palju ning oleme kasvanud jõudsalt: tänaseks on meie tegevusse on kaasatud ligi 70 vabatahtlikku ja organisatsioonis töötab varsti 8 täistööajaga töötajat, kes näevad iga päev vaeva, et farmiloomade olukord paraneks.

Loomakaitsjate tegevuse peale kehitatakse tihtipeale õlgu, et seda kõike pole ju vaja ja tegelegu inimesed tähtamate asjadega, nagu nälg ja sõda. Meil on ju olemas juba seadused ja nõuded, mis kaitsevad loomi ja tagavad nende heaolu, mis siis veel valesti on?

Armastatud Eesti näitleja Liis Lass on otsustanud panustada farmiloomade elu parandamisse, ning just sel põhjusel on ta Nähtamatute Loomade püsiannetaja. Uurisime Liisilt, millised on tema suhted loomadega ning kust tekkis tal soov loomi aidata.

Anna Nenastjeva on juba enam kui 4 aastat tegelenud loomade väljaostmisega karusloomafarmidest. Juba enne, kui ta alustas rebaste päästmisega, oli ta tundnud suurt huvi loomakaitse ja vabatahtliku töö vastu.

Prisma emafirma S-grupp Soomes teatas puurimunadest üleminekuajaga loobumisest, Prisma Eestis on aga otsustanud iganenud suunda hoida ja jätkab kanade puurispidamise toetamist.

13. aprillil esilinastub kinos Sõprus kauaoodatud dokumentaalfilm „Loomi süües” („Eating Animals”), mis on pälvinud hulgaliselt rahvusvahelist tähelepanu. Erinevalt mitmetest teistest loomaõigusi käsitlevatest filmidest ei viibuta film aga sõrmega lihasööjate pihta, vaid kutsub kõiki mõtestama oma valikuid täna ja tulevikus.

Vabatahtliku Ville Soku kogemuslugu Nähtamatutes Loomades. Ville tegeleb IT ja spordikampaaniaga Tugev Taimsel Kütusel, aga aitab ka muude kampaaniatega, kui tarvis.