Antibiootikumikokteil Eesti loomakasvatuses

Kristina Kull, sigade käitumise uurija ja õppefarmi seatalitaja, Viini Loodusvarade ja Maateaduste Ülikooli doktorant ning Nähtamatute Loomade vabatahtlik

Igaüks, kes on mõne haiguse raviks antibiootikumikuuri pidanud läbi tegema, teab täpselt kuivõrd reguleeritud kogused ning range kava selle ravikuuriga kaasneb. Üllatusena võib aga tulla teave, et umbes kaks kolmandikku Euroopa Liidus tarbitud antibiootikumidest antakse hoopis põllumajandusloomadele – lehmadele, kanadele, sigadele ning kaladele.

Antibiootikumide kasutamisega kaasnevad mitmed ohud, sest väär või valesti manustatud ravikuur tekitab mikroobide ehk haigustekitajate antibiootikumiresistentsust ehk tõsist ohtu, et antibiootikumid mitmete inimestele ohtlike haiguste raviks enam ei toimi. Seega on seire põllumajandusloomadele manustatud antibiootikumide kohta hädavajalik.

Euroopa Ravimiamet näeb olukorra tõsidust ning on loonud ekspertgrupi teema kontrollimiseks. Ekspertgrupi soovitusel on antibiootikumid jaotatud nelja riskikategooriasse vastavalt antibiootikumiklassi olulisusele inimeste ravis ja võimalikule ohule rahvatervisele. 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinid on Euroopa Ravimiameti poolt klassifitseeritud gruppi B (“piiratud kasutus”) ehk neid võib kasutada üksnes pärast antibiootikumi tundlikkuse testi läbi viimist.

Kahjuks on aga antibiootikumide müük Eesti loomakasvatuses olnud siiski kasvutrendis. Ühtekokku tarvitatakse Eesti loomakasvatuses keskeltläbi 5700 kg eri tüüpi antibiootikume igal aastal. Rohkem kui kogus, teeb aga muret kasutatud antibiootikumide tüüp. Eesti puhul on kahjuks levinud just inimeste ravis kasutatavate antibiootikumide, 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinide laialdane manustamine põllumajandusloomadele. Kuigi viimastel aastatel on nende kasutamine veterinaarias pisut vähenenud, on Eesti loomakasvatus varasemalt olnud esikohal seda tüüpi antibiootikumide kasutuses Euroopa Liidus.

Pildil mitukümmend tabletilehte oranžide, siniste, pruunide ning valgete tablettidega.

Miks põllumajandusloomadele just antibiootikume antakse?

Laias laastus võib öelda, et antibiootikumid on loomakasvatuses populaarsed peamiselt kahel tingimusel. Tihti antakse antibiootikume põllumajandusloomadele, et ravida halbadest pidamistingimustest tulenevaid probleeme. Samuti on teada, et antibiootikumide kasutus suurendab loomade kehamassi ning tootlikkust. Kuigi ametlikult on antibiootikumide kasutamine loomade kasvu kiirendamise eesmärgil Euroopa Liidus keelatud, võib siin siiski seoseid näha.

Levinud on Eesti piimafarmides antibiootikumide andmine lehmadele mastiidi ehk udarapõletiku, aga ka emakapõletike ning sõrahaiguste puhul. Emakapõletikud on kahjuks levinud ka teiste emaste loomade, näiteks emiste puhul. Taolised põletikud vihjavad aga sellele, et järjestikuste viljastamiste ning sünnitustega kaasnev kehaline koormus looma kohta on liiga suureks aetud. Näiteks emiseid viljastatakse uuesti vähem kui nädal peale poegadest võõrutamist, see tähendab vaid ligi kuu pärast eelmist sünnitust. Emiseid peetakse farmides keskeltläbi neli aastat ning igal aastal annab emis seega vähemalt kaks pesakonda põrsaid, mis looma kehale liiga intensiivne on.

Suur osa antibiootikumidest antakse emistele ehk emastele sigadele ravimaks liigese- ning emakapõletikke. Emiseid peetakse tööstusfarmides kogu sünnituse, poegade imetamise ning ka ligi kuu tiinuse algusest puurides, kus nad ei saa end isegi ümber pöörata ning kus nende all on üksnes kõva põrandapind (allapanu nagu põhk puudub täielikult). Kui farmides parandataks loomade pidamistingimusi, väheneks ka vajadus nii palju antibiootikume kasutada.

Sigadele antakse antibiootikume eelkõige põrsastele võõrutusperioodi tõttu tekkiva kõhulahtisuse pärast (kõhulahtisus tekib väikestel põrsastel sel stressirohkel perioodil tihti uue toidu, uue grupi ning emast järsu võõrandamise tõttu). Samuti antakse antibiootikume sigadele liigestepõletike tõttu. Tihti pääseb bakter sigade kehasse näiteks põrsaste kastratsioonihaavade, hammaste lõikamisest tekkinud igemehaavade või kõval betoonpõrandal hõõrdunud nahavigastuste kaudu. Tuleb toonitada, et taoliseid põletikke (ning antibiootikumide kasutamise vajadust) annab edukalt kõrgema loomade heaolu tagamisega ennetada. Kahjuks aga pole see levinud praktika.

Kanade – peamiselt munejate kanade ning broilerkanade – puhul puudub tööstusfarmides võimalus linnu individuaalseks raviks, sest karjad on tohutult suured. Enamasti on ühes broilerkanade kasvatamise ruumis koos tuhandeid linde; ühe linnu mitu päeva kestev ravi ei ole võimalik, sest on pea võimatu seda konkreetset lindu hiljem teiste hulgast uuesti üles leida. Seetõttu manustatakse antibiootikume kogu linnugrupile joogivee sisse segatuna korraga.

Kus tuleb mängu antibiootikumiresistentsus?

Üheks suurimaks inimtervist puudutavaks probleemiks tulevikus on antibiootikumiresistentsus, mis tähendab, et antibiootikumid ei aita enam teatud haiguseid ravida. Tuntud meditsiiniväljaandes The Lancet avaldatud uurimuse põhjal on antibiootikumiresistentsus peamine surmapõhjus ülemaailmselt. Samuti suurendavad reistentsete bakteritega haigestunud patsiendid haigla ravikulusid.

Peamiseks antibiootikumiresistentsuse tekke põhjuseks on antibiootikumide liigne või ebaotstarbekas kasutamine nii inimeste kui loomade ravis. Antibiootikumidega käib nimelt paratamatult kaasas resistentsete bakterite – ehk niinimetatud superbakterite – areng. Need resistentsed bakterid tekivad, kui antibiootikume manustatakse kontrollimatult ning nende soodsaim kasvulava on just tuhandete loomadega farmid. Eestis läbiviidud uuringud piimalehmafarmides ning sigalates on näidanud, et antibiootikumiresistentsuse esinemine Eesti farmides on kõrge ning loomade ravikava vajaks ülevaatamist.

Maailma Terviseorganisatsioon on hoiatanud, et farmides tekkinud resistentsed bakterid võivad inimestele levida. Bakterid, millel on kujunenud antibiootikumiresistentsus, jäävad haige looma organismis ellu ja jätkavad paljunemist. Intensiivsetes farmides on bakteritel võimalus tuhandetel loomadel kontrollimatult paljuneda ning areneda selliseks, et isegi tugevad, uuemat tüüpi antibiootikumid ei hoia neid enam kontrolli all.

Antibiootikumiresistentsus kujutab ohtu inimestele otsekontakti kaudu kui farmitöötaja puutub kokku haige loomaga ning seejärel teiste inimestega või näiteks juhul kui tapale saadetud loomal on väära antibiootikumde kasutuse tõttu tekkinud resistentsed bakterid ning kui need lihakeha lõikamisel laiali kanduvad või inimesega kokku puutuvad. Teisalt on ka murekohaks farmidest tekkinud keskkonnareostus, näiteks kui resistentseks muutunud bakterid loomade väljaheidetega keskkonda satuvad.

Droonifotol on näha kümme väga suurt betoonist lägahoidlat (diameeter u 15 meetrit), mille kõrval on näha seafarmi hoone katus ning pisut metsa/raiesmikku. Lägahoidlates on erinevat värvi väljaheited - tumeroheline, erkroheline, pruunikas ja vahutav ning hallikas.
Intensiivse põllumajandusega käib paratamatult käsikäes tohutu suur hulk tekkinud väljaheiteid. Loomad väljutavad antibiootikumid kehast näiteks uriini ja ekskrementidega. Keskkonnareostuse ära hoidmiseks tuleb kõiki farmis tekkinud väljaheiteid hoiustada suurtes betoonist lägahoidlates. Pildil ühe Eesti suure seafarmi lägahoidlad.

Tegu on tõsise probleemiga kui varem inimesi aidanud antibiootikumid ei suuda  enam kontrolli all hoida haiguseid nagu tuberkuloos, kopsupõletik või sepsis ehk veremürgitus. Ainult antibiootikumide kasutamist vähendades ning kontrollitud ravikava järgides saame vähendada resistentsete bakterite teket ning levikut. Siinkohal tuleb aga pilk taas suunata sinna, kus neid kõige rohkem kasutatakse – loomafarmidesse.

Antibiootikumid “pumpavad” loomade kehamassi üles

Siin tuleb mängu ka antibiootikumide teine, varjatum pool. Nimelt 1940ndatel avastati, et loomad, kelle sööda sisse segatakse antibiootikume, kasvavad kiiremini ning saavutavad suurema kehamassi. Samuti on leitud, et antibiootikume söönud lehmad annavad rohkem piima kui antibiootikumide vabalt kasvanud lehmad. Farmid nägid antibiootikume lihtsa lahendusena, kuidas hoida kokku sööda pealt ja panna ühte ruumi võimalikult palju loomi kokku ning saada iga kana, sea või lehma pealt rohkem kasumit. Lihtne loogika.

Pildil ülekasvanud valge kanabroiler istumas, jalad ettesirutatult. Pildilt on näha, et lind ei jaksa normaalselt püsti tõusta, sest ta kehamass on kasvanud liiga ruttu liiga suureks.
Juba mitukümend aastat tagasi on täheldatud, et antibiootikumid ajendavad loomi kiiremini kasvama. Kanabroilerid kasvavad väikesest tibust 3-4 kiloseks linnuks kõigest kuu ajaga. Selline ebaloomulik kasvuspurt on lindude kehale niivõrd raske koormus, et tihti ei jaksa nad enam isegi püsti tõusta.

Kuigi Euroopa Liit keelustas küll 2006. aastal antibiootikumide lisamise loomasööda sisse loomade suurema kasvu eesmärgil, antakse antibiootikume farmides ikkagi edasi, kuid ravi eesmärgi nime all. Loomulikult käib aga sellegipoolest ka nende antibiootikumidega kaasas loomade suurem kasv ning tootlikkus.

1940ndatel toimus farmides teinegi tohutu muutus: intensiivistumine ehk suure hulga loomade pidamine ühes grupis äärmiselt nigelates tingimustes. Säärastes suurfarmides peetakse loomi ruumipuuduses, üksnes sisetingimustes ning kõval põrandapinnal, mis liigeseid ja nahka hõõruvad ning kehas põletikke tekitavad. Kahjuks on sellised farmid levinud ka Eestis.

Antibiootikumide manustamisega saavad suured farmid küll ära hoida udara-, liigeste- või emakapõletike süvenemist, aga see on nagu plaaster põletikulise haava peal. Probleem jääb alles, sest farmid ei pea loomade tegelikke pidamistingimusi parandama, et haiguseid loomulikul teel kontrolli all hoida.

Mida ütleb seadusandlus loomakasvatuses kasutatavate antibiootikumide kohta?

Euroopa Liit keelustas 2022. aasta jaanuaris rutiinse antibiootikumide kasutamise farmides. Rutiinne, seejuures profülaktiline antibiootikumikasutus tähendab enamasti, et farm üritab kompenseerida ebasobivates tingimustes kasvanud loomade tervist. Eestis läbiviidud uurimused piimalehmafarmides ning sigalates on näidanud, et antibiootikumide kasutuse vajadus loomade ravi eesmärgil on suuresti ebaselge või mitte põhjendatud. Inimmeditsiinis on selline ebamäärane antibiootikumide andmine keelatud ning tugevalt reguleeritud. Miks mitte farmides?

Kuni 2021. aastani puudus Eestis seadusandlus, mis keelaks või piiraks B-kategooria (“piiratud kasutus”) antibiootikumide kasutust põllumajandusloomadel. Alles 2022. aastal kinnitas maaeluminister määruse, mille kohaselt tohib B-kategooria antibiootikume kasutada loomade jaoks üksnes siis, kui farmis on läbi viidud antibiootikumi tundlikkuse test ning on kinnitatud mikroobide resistentsus esimese valiku antibiootikumide suhtes. Veterinaarlaboritesse saadetud sääraste testide arv peaks selgelt näitama, kas kehtestatud määrust Eesti loomakasvatuses ka reaalselt järgitakse.

2024. aasta juulis on esimest korda kohustus ka kõigil Eesti veterinaararstidel teada anda, kui suur kogus antibiootikume veterinaarias tarvitati ning millistele loomaliikidele neid manustati. Siiani on Eestis levinud praktika, et farmidesse saadetakse antibiootikumid kellegi teise, mitte veterinaari tellimuse alusel ning tellimusleht vormistatakse tagantjärele. Loodetavasti aitab taoline seire laialdast antibiootikumikasutust Eesti loomakasvatuses vähendada.

Ka aitab taoline andmebaas pidada antibiootikumide kasutuse järelvalvet ning analüüsida, kuidas saaks antibiootikumide kasutust Eesti farmides vähendada. Siinkohal tasub lisaks mainida ka Norra näidet, kus veterinaarid ei teeni väljakirjutatud antibiootikumide pealt lisatasu. Seega väheneb ka farmiveterinaaridel motivatsioon antibiootikumide väljakirjutamiseks lihtsa ning kiire ravina. Kindlasti võiks seda näidet ka Eestis rakendada.

Kas antibiootikumid võivad liha kaudu inimeste toidulauale sattuda?

Antibiootikumide kasutamisega kehtib keeluaeg ehk nõue, et lehmadele, kanadele või sigadele, kelle puhul kogunevad antibiootikumid ka piima, munadesse või lihasse, ei tohi teatud arv päevi enne tapale saatmist antibiootikume anda. Või tuleb ravikuuri ajal tehtud lüpsi või munade kogus minema visata, et see inimeste toidulauale ei jõuaks. Olenevalt antibiootikumi ja farmi tüübist võib see nõue olla 7, 14, 21 või enamgi päeva. 

Keeluaeg eeldab, et selle ajavahemiku jooksul on looma kehast väljutatud antibiootikumijäägid ning see peaks ära hoidma nende inimese toidulauale jõudmise. Vähemlevinud, kuid siiski võimalik on variant, kus tapale saadetud looma või linnu seedekulglas on veel antibiootikume alles, mis aga tapamajas ning lihatööstuses pärast lõikamist lihakehale satuvad ning ka pakendatult poes alles võivad jääda.

Põhjus, miks Eestis laialdaselt just inimesele olulisi antibiootikume – 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiine – loomadel laialdaselt kasutatud on, on tõenäoliselt selles, et seda tüüpi antibiootikumid lagunevad looma kehas kiiremini ära ehk nende keeluaeg on lühem. Nii saab tootja näiteks piimalehma varem tootmistsüklisse tagasi panna ning ei pea nii palju piima ära viskama. Tootjale toob see küll lühiajaliselt rohkem kasu, aga see tuleb inimkonna tulevikutervise arvelt kui seda tüüpi antibiootikume resistentsete mikroobide tõttu inimravis tulevikus enam kasutada ei saa.

Kanabroilerite  puhul, kes elavad ligikaudu 30 päeva vanuseks, tähendab keeluaeg näiteks, et nädal-kaks enne tapale saatmist, ei tohi lindudele antibiootikume anda. Siinjuures tuleb ka toonitada, et lindude säärane kasvuspurt, kus väikesest tibust kasvab vaid kuu ajaga 3-4 kilone lind, on aretatud kunstlikult ning põhjustab kanadele mitmeid probleeme.

Poest võib aga riiulist haarata kanaliha tooteid märgisega “antibiootikumideta kasvatatud kana”. Mida see täpsemalt tähendab? See tähendab, et kuigi rutiinselt kanabroileritele  näiteks joogivette antibiootikume ei panda, siis juhul kui farmist võetud haigusproov saab laborist kinnitust bakteri olemasolust, antakse kogu grupile siiski antibiootikume. Tegelikkuses tähendab see lihtsalt seaduste ning määruste järgimist ning see ei peegelda koheselt paremat loomade heaolu.

Eelista mahe- ja väikefarme: neis on tingimused paremad ning vajadus antibiootikume kasutada väiksem

Tippkokad on öelnud, et antibiootikumidega kasvatatud loomade lihast tuleb praadides palju vett välja kuna antibiootikumid hoiavad elusa looma kehas vett kinni. Kokkade sõnul ei ole selline liha maitsev ega esinduslik ning oma klientidele nad seda mingil juhul ei pakuks.

Parem on sellist kahtlase väärtusega liha vältida. Seda saab teha mitmel moel – esiteks võiks iga tarbija eelistada mahe- ning väiketootjad, kelle farmides kasvavad loomad sobivates heaolutingimustes ning puudub vajadus laialdaseks antibiootikumide manustamiseks. Siin on mõned soovitused. Tasub ka tootjalt otse küsida, kas ja kui palju tema oma loomadele antibiootikume annab. Teiseks tasub tervise nimel söödavat lihakogust vähendada, süües maitsvaid taimset päritolu toite ning avastades uusi põnevaid maitseid.

Näita toetust, et loomad tööstuslikus tootmises väärivad kõrgemat heolu: https://toostusfarmid.nahtamatudloomad.ee/

Lisainfo:

Veterinaarravimite statistika

https://www.ravimiamet.ee/statistika-ja-kokkuvotted/statistika/veterinaarravimite-statistika

Antibiootikumide kasutamine loomakasvatuses luubi all

https://maaelu.postimees.ee/4093649/antibiootikumide-kasutamine-loomakasvatuses-luubi-all

Antibiotic and synthetic growth promoters in animal diets: Review of impact and analytical methods

https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0956713516301062