Toeta

Sertifitseeritud julmus karusnahatööstuses – WelFur

Viimasel ajal kuuleb karusnahatööstuse poolt üha tihemini oma tööstuse huvide kaitseks ja karusloomafarmides toimuva julma loomade kohtlemise õigustamiseks WelFur’i mõistet. Ka Eesti aruteludes karusloomafarmide keelustamiseks on kohalikud karusloomakasvatajad üritanud WelFur’i märgise taha peituda. Millega aga täpsemalt tegu on?


WelFur on karusloomatööstuse poolt alustatud vabatahtlik sertifitseerimisprogramm, mille eesmärk on tagada karusloomakasvatus Euroopas ning anda Euroopa karusloomafarmidele 4-tasemeline hinnang.  See skaala algab “vastuvõetamatust” ning lõpeb “parimaga”. Kuigi karusloomafarmide sertifitseerimine tundub õige suunana, on WelFur vaid mõne aastaga näidanud, et tegu ei ole täielikult usaldusväärse hindamissüsteemiga. On alust kahtlustada, et karusloomafarmid ning karusloomatööstus võivad WelFur-i sertifikaati omakasupüüdlikult ära kasutada. Nii võidakse paljulubavalt sõnapaari “sertifitseeritud karusloomafarm” taha peituda ning tegelikke karusloomafarmides levinud probleeme mitte lahendada. Milles on siis WelFur-i puudused?

WelFur-i probleemid

WelFur võrdleb igat karusloomafarmi teiste olemasolevate karusloomafarmidega. Sellise järjestuse loomine tähendab aga, et “parim” karusloomafarm on parim hetkel olemasolevatest karusloomafarmidest. Selline lähenemisviis aga ei võta aluseks loomade heaolu tegelikke vajadusi, vaid karusloomafarmide endi tööstusstandardeid; status quo-d, mis tihti ei vasta isegi seaduses ettenähtule (FFA raport, 2020).

Karusloomade heaolu tagamiseks peab neile loomadele olema tagatud elu vaba valust, liigiomane liikumisruum, liigile sobiv toit ja jook. Kahjuks on isegi WelFur-i poolt sertifitseeritud karusloomafarmides leitud tõsiseid vajakajäämisi mitmetes eelnimetatud nõuetes (kannibalism, vigastused, hukkunud karusloomad, puuduv ligipääs puhtale joogiveele; FFA raport, lk 45-51).

Heaolu mõiste alla kuulub aga ka liigiomaste käitumiste võimalused (näiteks kaevamine rebastele) ja positiivsed emotsioonid, mille teket soodustab näiteks mängimine, peesitamine, rahulolev puhkamine, liigiomane kontakt teiste liigikaaslastega, sotsialiseerumine jne.
Rebaste üheks liigiomaseks käitumiseks on kaevamine. Karusloomafarmides on rebastele kaevamisvõimaluste pakkumine kulukas ja keerukas. Lihtsaim kaevamisvõimalus karusloomafarmis tähendaks seda, et tavapärase traatpõranda asemel oleks põrandaks mõnekümne sentimeetri paksune liiva- või mullakiht. Sellist võimalust karusloomafarmides rebastele ei pakuta. Tänapäeval on karusloomafarmid ehitatud nn patareisüsteemina, kus sajad või isegi tuhanded loomad paigutatakse enamasti ükshaaval traatpuuridesse, mis pikkade ridadena ühte karusloomafarmi paigutatakse.

Kaevurid rebased

Soome teadlastegrupp on juba 2007. aastal avaldanud, et rebastel on tugev motivatsioon kaevamiseks (Koistinen et al. 2007). Kaevamismotivatsiooni mõõtmiseks uuriti, kas karusloomafarmis peetavad rebased on valmis “tööd tegema”, see tähendab vajutama pisikesele kangile, et liigutada oma tavapärast traatpuuri nii palju, et puur liiguks  35 cm paksuse mullakihi kohale. Nii tehes sai antud rebane neli minutit muldpõrandal kaevata, mängida, teha rebastele omaseid küttimishüppeid ning muud põnevat. Teadlased täheldasid isegi muldpõrandale pääsenud rebaste kukerpallitamist.

Tõepoolest, karusloomafarmi rebased tegid tööd, et pääseda kaevamisvõimaluste juurde ning liigutasid oma puuri ka siis kui test raskemaks tehti ja rebased rohkem kangivajutusi tegema pidid. Kusjuures, motivatsioon püsis kõrge erinevatel aastaaegadel – ka talvel, kui muldpõrand suuresti külmunud oli. Kokkuvõtvalt järeldasid teadlased, et karusloomafarmis elavad rebased on motiveeritud muldpõrandale pääsemiseks tööd tegema ning tõenäoliselt pakub kaevamine rebastele ka emotsionaalset väärtust ning rahulolu.

Lisaks on mullas kaevamine hea ka rebaste füüsilisele tervisele. Eelnevalt mainitud teadlastegrupp (Ahola et al. 2009) uuris järgnevalt, kas ligipääs liivapõrandale on kasulik ka rebaste tervisele, näiteks küüniste vigastuste vähendamiseks. Selle eksperimendi tarvis paigutati rebased elama kahte gruppi. Esimene grupp elas karusloomafarmide tööstusstandardile vastavates traatpuurides, kus ka puuri põhi on valmistatud traadist. Teine grupp paigutati elama puuridesse, kus aga põhjaks oli 30-40 cm paksune liivakiht. 

Mõlema grupi küüniste seisundit hinnati kui rebased olid kahe kuu vanused (juunis-juulis), lisaks veel igakuiselt alates septembrist kuni loomade hukkamise ja nahastamiseni detsembri keskpaigas. Teadlased leidsid, et kaevamisvõimalustega liivapõrandal kasvanud rebastel oli tunduvalt vähem vigastatud küüniseid. Üksnes traatpõrandal kasvanud rebaste küünised olid ka pikemad võrreldes liivapõrandal kasvanud rebaste omadega – tõenäoliselt seetõttu, et liivapõrandal kaevates said rebased loomuomaselt küüniseid lühemaks kulutada. Antud teaduskatses hindasid kümnepallisüsteemis mõlema grupi rebaste nahku ka professionaalsed karusnahkade hindajad. Professionaalne hindamistulemus andis kõrgema ehk parema punktisumma liivapõrandal kasvanud rebaste nahkadele.

Mitmed teaduskatsed näitavad, et kaevamine on rebaste jaoks oluline ning vajalik tegevus (Koistinen et al. 2007, Ahola et al. 2009). Sellest hoolimata ei pakuta rebastele karusloomafarmides kaevamisvõimalust, sest liiva- või muldpõrand muudaks hetkel levinud karusloomade kasvatamisviisi keerukamaks. Karusloomafarmide tööstusstandard kaalub üle karusloomade tegelikud vajadused ning heaolu. 

WelFur-i hindamissüsteem võrdleb karusloomafarme omavahel, andes kõrgeima hinnangu karusloomafarmile, mis on teistest karusloomafamidest parem. See võib aga tähendada, et halbadest variantidest saab parima hinnangu kõige vähem halb variant. WelFur-i hindamisprotsess ei võta konkreetselt arvesse loomuomase käitumise tagamist karusloomafarmis, näiteks kaevamisvõimaluse olemasolu rebastele. Seega võib WelFur-i hindamisprotsessis “parima” sertifikaadi saada karusloomafarm, mis on küll parem teistest karusloomafarmidest, kuid kus sellegipoolest pole tegelik loomade heaolu tagatud.

Mitteusaldusväärne WelFur-i sertifitseerimisprotsess Soome näitel

WelFur-i sertifitseerimisprotsessi jooksul hinnatakse igat farmi kolm korda ning iga kord peab selle läbi viima sõltumatu hindaja. Sõltumatu hindaja tähendab, et karusloomafarmi hindajal ei tohi olla seost ei karusloomatööstuse ega karusloomafarmidega. Küll aga on Soome näitel esile tulnud, et WelFur-i sertifitseerimisprotsess Eesti põhjanaabrite juures on läbi viidud mittesõltumatute hindajate poolt. On leitud, et Soome karusloomafarmides hindamisi läbiviiv teadusasutus Luova kuulub 38% ulatuses Soome Karusloomakasvatajate Ühingule (FFA raport 2020, lk 37-42).

Lisaks sellele tutvustati hindamisi läbiviiva teadusasutuse Luova kodulehel mitmeid töötajaid otseselt karusloomafarmidega seoses olevatena. Näiteks on üks Luova töötaja “karusloomafarmerite sugulane”, teine aga “abielus karusloomafarmeriga”. Kolmas farmide hindaja on “karusloomatööstuses varasemalt aastaid töötanud” ja “teab enamikke karusloomafarmereid varasemast ajast”. Neljas hindamise läbiviija on aga ise varasemalt karusloomafarmi omanik olnud.

Seega võib järeldada, et Soome WelFur-i hindamisprotsessi võivad mõjutada Soome Karusloomakasvatajate Ühingu majanduslikud huvid ning WelFur-i hindamiste läbiviijad on otseselt või kaudselt seotud karusnahatööstusega. See annab esiteks alust kahtlustada, et WelFur-i hindamisprotsess Soomes ei ole olnud aus ega usaldusväärne. Teiseks aga on võimalik, et WelFur-i sertifikaadi on saanud karusloomafarmid, kus on küll puudujääke, aga mille puhul “pigistati silm kinni” tutvuste või majanduslike huvide tõttu.

Loomade heaolu ja karusloomafarmi paratamatu vastamatus

Kas oleks aga võimalik tagada suuremad heaolunõuded karusloomafarmides, kuid jätkata siiski karusloomade nahkade tootmisega? Sellised nõuded on mitmed riigid kehtestanud. Näiteks Saksamaa võttis 2017. aastal vastu otsuse, mille kohaselt tuleb karusloomafarmides järgida suuremaid heaolunõudeid. Näiteks tuleb selle otsuse kohaselt tagada kaevamisvõimalused rebastele ning ujumisvõimalused naaritsatele – vees küttivatele väikekiskjatele. Need karusloomade heaolu parandavad tingimused muutsid aga karusloomakasvatuse Saksamaal kulukamaks, sest praegune kasum on tulnud loomade heaolutingimuste arvelt kokkuhoiu hinnaga. Olukorras, kus karusloomaturg maailmas on niigi madalseisus ning kõrgemaid hindu karusloomade nahkade eest saada ei ole võimalik, on viimased Saksamaa karusloomafarmid otsustanud tegevuse lõpetada.

Sarnane näide on ka Eesti naaberrigist Rootsist, kus suurendati heaolunõudeid rebaste ning tšintšiljade jaoks. Rebaste jaoks nõutakse Rootsis kaevamisvõimaluse olemasolu ning võimalust sotsialiseeruda liigikaaslastega. Tšintšiljade puhul nõutakse Rootsis kõrgeimaid puure – tšintšiljad on aktiivsed mägistelt aladelt pärit pisikest kasvu loomad, kes võivad vabalt hüpata kahe meetri kõrgusele. Need loomade heaolu suurendavad nõuded on muutnud rebaste ja tšintšiljade kasvatamise Rootsi karusloomafarmides majanduslikult ebaefektiivseks.

Eelnevad näited ilmestavad karusloomafarmide ning loomade heaolu vastasseisu. Karusloomafarmides kasvatakse loomi, kellel on alles mitmed komplekssed loomuomased käitumisvajadused. Karusloomafarmides oleks küll võimalik mingil määral nende käitumiste jaoks puurisüsteeme muuta, tagamaks näiteks kaevamine rebastele, ujumine naaritsatele või kõrgemad puurid tšintšiljadele. Samas on aga karusloomafarmide eesmärk toota võimalikult suur arv karusloomade nahku ning saada selle pealt võimalikult palju kasumit. Kuna aga karusloomanahkade hind maailmaturul on madal, vähendab heaolunõuete suurendamine karusloomakasvanduse kasumit, muutes karusloomafarmide tegevuse majanduslikult mitte tulutoovaks. Seega kui tahaksime tõeliselt ja sisuliselt loomade heaolu tagada, on kõige õigem samm liikuda karusloomafarmide keelustamise poole, mida suur hulk maailma riike juba teinud on, nt Suurbritannia, Prantsusmaa, Austria, Holland, Horvaatia, Sloveeenia, Makedoonia, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Slovakkia, Belgia, Tšehhi. Norra, kunagine maailma suurim rebasenahkade kasutaja on keelustanud rebasefarmid, sama ka Taanis.

Kahjuks tuleb eelnevaid näiteid arvesse võttes tõdeda, et karusloomatööstuse poolt algatatud WelFur-i sertifitseerimisprogramm ei ole täielikult usaldusväärne ega võta arvesse karusloomade heaolu tagamiseks olulisi nõudeid. Seetõttu tuleks hoiduda WelFur-i sertifikaadi kasutamisest karusloomade heaolule hinnangu andmiseks. Nähtamatud Loomad nõustub kriitikaga WelFur’i programmi osas ja leiab ainsa toimiva lahendusena paljude teiste riikide eeskujul karusloomafarmide seadusega keelustamise, et lõpetada see loomade heaolu mõttes problemaatiline valdkond, millel on kaasajal vähene praktiline väärtus.

Viited:

https://www.eurogroupforanimals.org/news/germany-shuts-down-its-last-fur-farm

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/91355319/karusnahatoostus-on-randumas-kriisisadamasse

https://www.facebook.com/nahtamatudloomad/posts/1415523888789531

FFA (Fur Free Alliance) raport, 2020, https://www.furfreealliance.com/wp-content/uploads/2020/01/CertifiedCruel_FFA-Research-Report-3.pdf 

Ahola, L., Koistinen, T.,  Mononen, J. (2009). Sand Floor for Farmed Blue Foxes: Effects on Claws, Adrenal Cortex Function, Growth and Fur Properties. International Journal of Zoology. 2009. 10.1155/2009/563252.
Koistinen, T., Ahola, L., Mononen, J. (2007) Blue foxes’ motivation for access to an earth floor measured by operant conditioning, Applied Animal Behaviour Science, Volume 107, Issues 3–4, 2007, Pages 328-341, https://doi.org/10.1016/j.applanim.2006.09.024.