Mis on Eesti toidujulgeoleku alahinnatud salarelv?

Liina Peäske arvamusartikkel, 20.08.2024

Eesti taasiseseisvumise aastapäeva pidustuste taustal tabasin ennast mõtisklemas selle üle, kui erakordselt hea on elada tänases vabas Eestis. Ma südamest loodan, et see ei muutu mitte kunagi.

Ettearvamatud olukorrad maailmas, olgu selleks näiteks koroonapandeemia või Vene-Ukraina sõda, sunnivad siiski endale tunnistama, et see tänane helge elu võib järsult muutuda. Kriis ei hüüa tulles! Kas ma olen selleks valmis? Kas Eesti on selleks valmis?

Naise ja emana ütlen ausalt, et ma siinjuures ei mõtle liiga palju sellele, kas NATO ikka tuleb meile sõjalise konflikti korral appi või kui hea ettevalmistus on meie Kaitseliidul. Pean silmas hoopis eluks vajalikku – toidu olemasolu ja kättesaadavust mistahes olukorras. Ilma interneti ja toimivate pangaautomaatideta saame ilmselt päris pikalt hakkama, kuid tühi kõht annab endast üpris kiiresti märku. Kas Eesti inimeste toidujulgeolek on ikka tagatud, kui ootamatult peaks midagi katastroofilist juhtuma?

Tugev riik peab suutma kindlustada oma elanikud toiduga. Jah, meil on Eesti Varude keskus, kes haldab hädaolukorraks vajalike elutähtsate kaupade varumist ja hoiustamist ning vajadusel kasutusele võtmist. Riigi valmistoiduvarud on hulgi- ja jaekauplejate ning suurtootjate ladudes. Kogused arvestusega, et sellest piisab suuremahulise hädaolukorra korral 10 protsendi Eesti elanikkonna toitlustamiseks ühe kuu jooksul ja see on mõeldud kasutusele võtmiseks viimase abinõuna, kui muud võimalused inimeste toitlustamiseks on ammendunud. Seega, näiteks sõjaolukorras riigi varudele kindlasti lootma jääda ei saa.

Siinkohal on eluliselt oluline kohalik põllumajandus ja toidutootmine, et me ei jääks nälga impordivõimekuse puudumisel. Õnneks on meil strateegilistes toiduvaldkondades isevarustatus päris hea, aga murekoht on hoopis see, et meie põllumajandus konsentreerub. Suurtootjad muutuvad aina suuremaks, väiksemaid jääb järjest vähemaks. Näiteks katab kanalihaga Eesti turu sisuliselt üks ettevõte. Suur enamus munadest tuleb kokku neljalt tootjalt. Klassikalised Eesti põllumehed ei jõua nendega sammu pidada. Nad ei tule enam ots otsaga kokku, nad mattuvad bürokraatia alla ja nende jaks saab otsa.

Suurettevõtted lubavad küll tõhusust, saagikust, piisavat toodangut, et toita näljane elanikkond, aga mis neist tegelikult saab, kui olukord muutub raskeks? Kas nad suudavad tagada toiduvarud ka siis, kui tarneahelad katkevad, kui söödad ja väetised enam kohale ei jõua, kui riigi erinevad piirkonnad okupeeritakse, kui suurtes tootmisettevõtetes ei ole nädal aega elektrit ja lehmad lüpsmata? Julgen kahelda.

Siin tulebki mängu väikeste üle riigi laiali asuvate põllumajandusettevõtete tegelik ülioluline roll vastupidava ja jätkusuutliku toidusüsteemi tagamisel. Nemad on meie salarelv. Neid talunikke, kelle toodang on olnud meie toidusüsteemi selgroog põlvkondade kaupa, on palju keerulisem rivist välja lüüa. Toidu tootmise eelduseks on lisaks mulla elurikkusele ja puhta vee olemasolule inimeste teadmised ja väiketootjatel on need olemas, põlvest põlve kaasa antud.

Erinevalt suuremahulistest monokultuuridest kipuvad väikesed tootjad kasutama erinevaid põllukultuuride süsteeme, mis parandavad mulla tervist ja vähendavad vajadust keemiliste väetiste ja pestitsiidide järele. Nad on võimelised jätkama ka siis, kui väetiseauto üle piiri ei saa ja nad on ka suutelised oma tootmises olema paindlikud. 

Ka suhtumine oma loomadesse on väiketootjatel teine. Suurtes tööstusfarmides on põhirõhk tootmisprotsesside efektiivsusel. Süsteemide mehhaniseeritus on olulisem loomadest kes veedavad seetõttu oma elu julmades tingimustest ja kellel pole võimalust tegeleda liigiomaste tegevustega. Ja mis saab ruumikitsikuses elavatest loomakarjadest siis, kui mingis kriisiolukorras kõik need põhivajaduste rahuldamiseks loodud suured seadmed ja süsteemid töötamast lakkavad? Ilmselt nad kõik lihtsalt lämbuvad või surevad nälga. Samal ajal talunikud küll toodavad oluliselt vähem, aga nende loomad elavad hoopis teistsugust kõrge heaoluga elu. 

Väiketootjate väärtus ei peitu ainult selles, et nad varustavad meid kriisi ajal söögipoolisega ja hoolivad oma loomadest. Maapiirkondades elab ja tegutseb pea kolmandik Eesti elanikkonnast. Nad on meie maaelu süda, olles majanduslikult oma kogukondadele eluliselt tähtsad, pakkudes kohalikele elanikele tööd ja hoides piirkonnas raha ringluses, edendades seeläbi ümbritseva arengut ja stabiilsust. On aeg hakata neid lõpuks väärtustama, neile tähelepanu pöörama.

Paraku soosib tänane põllumajanduspoliitika hiiglasi, muutes väiketalunike konkureerimise keeruliseks. Sellised probleemid nagu juurdepääs turgudele, kõrged transpordikulud ja keerulised regulatiivsed nõuded kujutavad endast olulisi takistusi. Ebapiisava infrastruktuuri ja toe tõttu on väiketalunikel raskusi oma toodete tarbijateni viimisega. Nad sõltuvad olulisel määral riiklikest toetustest, et ots otsaga kokku tulla. Toetuste saamiseks tuleb aga piltlikult öeldes läbi rõngaste hüpata. Olukorra parandamiseks on mitmeid võimalusi, mida lahutab teostamisest vaid poliitiline otsus.

Väikepõllumajandusettevõtete reguleeriva raamistiku lihtsustamine võib vähendada halduskoormust ja muuta nende tegutsemise kergemaks. Eeskirjade kohandamine väikesemahuliste säästvate põllumajandustavade toetamiseks võib julgustada rohkem tootjaid jätkama oma tegevust.

Eesti toidujulgeoleku tagamine ei ole siiski pelgalt riigijuhtide teha. Suurt rolli mängib siin ka tarbija, kes eelistades kohalikku, saab aidata toetada seda elutähtsat majandussektorit. Meil on väga palju väiketootjaid, kelle toodang on ülikvaliteetne ja maitsev. Nende kaupa ostes hoiame ja loome uusi töökohti, vähendame transpordist tekkivat jalajälge ning jätame raha kodusesse Eestisse.

Väiketootjad saavad olema need, kes meid halvas olukorras toidavad.
Need inimesed ei ole pelgalt harrastajad ega mineviku jäänused. Nad on meie eesliinikaitsjad võitluses toiduga kindlustatuse eest – praktiline ja tõestatud viis tagamaks, et Eesti suudab end ise ära toita, hoolimata sellest, mis tulevik toob.

Me peaks tegema kõik endast oleneva, et väikepõllumajandus poleks pelgalt nostalgiline lapsepõlve mälestus, vaid meie tuleviku õitsev osa ja turvatunde salarelv.

Liina Peäske, Nähtamatute Loomade kommunikatsioonijuht