Toeta

Kuidas me Nähtamatute Loomadega mahefarmis sigadel külas käisime

Hiljuti käisime Nähtamatute Loomade sigade heaolu kampaaniatiimiga ühes Eesti mahefarmis külaskäigul. Kuna oleme hästi kursis Eesti seakasvatuse tööstuslikkusega, kus ühes farmis võib koos olla ka näiteks kümme tuhat siga, oli selle väiketalu külastamine loomade heaolutingimusi nähes suur rõõm. Enamus Eesti sigadest võivad vaid und näha sellest toredusest, millega need sead meie külastatud mahefarmis iga päev kogevad.

Kui lauta sisenesime, siis 2 pesakonda põrsaid magasid kõik koos. Et soojas püsida olid nad oma emade kõrval tihedalt üksteise kõrval. Meie häälte peale nad ärkasid ja algas mänguaeg.

Põrsakesed ajasid üksteist taga, mängisid teineteisega, uudistasid  ja hullasid põhu sees. Nende mäng meenutas väga koerakutsikate mängu – notsu togis kaaslast ninaga, näkitses teist õrnalt kõrva otsast ja jooksis siis eest ära. Sarnaselt koertega tervitasid nad üksteist rõõmsa sabaliputusega. Õigupoolest polnudki mingit vahet, kas tegemist on koera või seaga – nad olid vabad loomalapsed, kes olid alles loetud päevad tagasi siia ilma sündinud ja avastasid hoolega oma mängumaad. Kaitsvad emad hoidsid hoolega põnnidel silma peal ja polnud kahtlust, et vajadusel kaitseb iga emis nii enda kui teiste emade järglasi. Loomalapsi mängimas vaadata oli puhas rõõm ja tundus, et sinna võikski jääda.

Mirjam, Kristina ja Merit väikest põrsas Petsi silitamas

Eriti südamesse läks meile väike põrsas, kellele panime kohapeal nimeks Pets. Farmer oli teda inimese lähedusega harjutanud ja süles olles jäi ta mõnusasti magama ja oli hästi soe ja oma väiksusest sõltumata suure kohaloluga kaaslane. 

Tööstusfarmides sünnivad samasugused notsukesed aga betoonpõrandale. Neil pole palju ruumi ringi hullamiseks ega põhku, milles katsetada oma tuhnimisoskust. Nende ema on aheldatud külmade metallpiirete vahele, kus tema tööks on vaid lebamine ja imetamine kuni põrsakesed saavad 28 päeva vanuseks. Seal ei saa emis oma järglasi kaitsta inimkäe eest, kes üksteise järel ta laste järele haarab, et lõigata maha nende sabad.

Loomi ise kohates tekib inimlik soov neid julmuste eest kaitsta. Nad on ju loomalapsed, kes väärivad elu sellistes tingimustes, kus nad saavad liigiomaselt käituda ja kus neil on hea olla.

Naastes linna oleme aga tagasi ühiskonnas, kus on vaikiv kokkulepe, et siga on lihtsalt toit restoranide menüüdes ja poeriiulitel. Nõudlus odava liha järele on tekitanud olukorra, kus vähesed farmiloomad saavad elada loomulikus keskkonnas, mis vastaks nende vajadustele. Selle asemel toodetakse sigu nad oleksid vaid toit, mitte tundevõimelised, targad ja vahvad loomad. Selleks, et poes oleks alati saadaval odava hinnaga sealiha peavad meie sead veetma elu tegevusetult kitsastes betoonsulgudes. Juba viis kuud pärast ema juurest ära viimist liiguvad need loomad tapamajja ja nende ema on juba paar päeva pärast poegade võõrutamist uuesti tiinestatud.


Kõik loomad väärivad elutingimusi, kus nad saavad käituda liigile omaselt ja ei ole inimeste ahnuse tõttu kitsastesse tingimustesse surutud. Kahjuks on Eestis sigade mahefarme vaid kaks ja aastas hukatavast ca 600 000 seast elab vaid umbes 300 sellistes heades loomade heaoluga arvestavates tingimustes. Aga pärast nende toredate sigade ja Petsiga kohtumist on motivatsioon veelgi kõrgem, et parema süsteemi eest võidelda.

Aita loomi kannatustest välja, allkirjasta petitsioon põrsaste tuimestuseta sabade lõikamise lõpetamiseks ja paremate elutingimuste tagamiseks – https://sigaonsabaga.nahtamatudloomad.ee/

Vaata südamlikku videot, mis farmis koos loomasõprade Karl-Erik Taukari ja Genkaga koos filmisime.