Toeta

Kui karusnahksed tooted oleksid naturaalsed, kõduneksid need tarbija riidekapis ära

Karusnahksed kasukad (Foto: Charisse Kenion)

Karusnahatöösturid väidavad, justkui oleks karusnaha puhul tegemist jätkusuutliku toorainega. Seejuures on jäänud tagaplaanile fakt, et kuigi looduses on karusnahk tõepoolest naturaalne, on karusnahksete esemete tootmisprotsess kõike muud kui keskkonnasõbralik. 

Karusnahatööstuse kahjulikku mõju keskkonnale on kajastatud nii teadusraportites kui ka meedias. Sellest hoolimata on paljudes tarbijates kinnistunud karusnahatöösturite sõnumid karusnaha loodussõbralikkusest ja vajalikkusest. Väide, et karusnahk on naturaalne ja jätkusuutlik, on tarbijaid eksitav – karusnahk on loodussõbralik vaid metsas, karuslooma seljas. Rääkides karusnahksete esemete tootmisest, tuleks keskkonnamõju hindamisel arvestada tootmisega kaasneva intensiivloomakasvatuse ja naha keemilise töötlemise aspektidega. Pealtnäha loomulikku päritolu karusnahk on isegi kunstkarusnahast mitmeid kordi keskkonnakahjulikum. Mitmed riiklikud reklaami järelevalvet teostavad asutused näiteks Inglismaal, Hollandis, Soomes, Itaalias ja Taanis on keelanud karusnahatööstusel oma reklaamides selliste väidete esitamise. 

Karusnahku töödeldakse toksiliste kemikaalidega

Karusnahk on algupäraselt orgaaniline aine (looma nahk ja karvad). Et see tarbija riidekapis samamoodi roiskuma ja kõdunema ei hakkaks, nagu metsas loomulik on, tuleb seda tugevatoimeliste keemiliste ühenditega kaitsta. Selleks kasutatakse naha parkimisel ja töötlemisel toksilisi aineid, nagu ammoniaaki, kromaate, formaldehüüde, vesinikperoksiidi ja valgendusaineid, mis aitavad karusnahka säilitada ja värvida. Neid aineid seostatakse vähi, respiratoorsete haiguste ja leukeemiaga. Suurem osa karusnahkadest töödeldakse Hiinas, kus on leebemad nõuded, ning saadetakse siis üle maailma laiali. Mitmetes uuringutes on leitud tuntud rõivabrändide lasterõivastelt (näiteks imiku kombinesooni kapuutsiäärel või muudel rõivaste karusnahksetel osadel) ohtlikus koguses formaldehüüde ja etoksülaate, mis on kantserogeensed, põhjustavad allergiaid ja hormonaalse tasakaalu häireid.

Karusloomafarmid mõjutavad kohalikku loodus- ja elukeskkonda

Kulude kokkuhoidmise ja tootmisvõimsuse maksimeerimise eesmärgil peetakse 85% karusloomadest intensiivfarmides, kus on keskmiselt kokku tuhandeid või sadu tuhandeid loomi. Sellise tootmisviisi puhul tekib väga väikesel territooriumil hulganisti jäätmeid, mis avaldavad kohalikule keskkonnale silmnähtavat mõju. Lisaks loomade heaolule jäävad tihti tagaplaanile ka keskkonnakaitse alased nõuded – erinevate riikide raportid keskkonnakaitsenõuete rikkumistest karusloomafarmides on sage nähtus. Selle tavapärasteks tagajärgedeks on kohalike mets- ja vesikondade ning õhu reostus. Karusloomafarmides peetavate karnivoorsete loomade (rebased, naaritsad) väljaheited on kõrge fosfori ja lämmastiku sisaldusega, mida lendub õhku ja imendub vihmaveega pinnasesse ja jõuab veekogudesse. Halvematel juhtudel esineb piirkonna põhjavee reostumine ning kohalike veekogude eutrofeerumine ja ujumiskõlbmatuks muutumine. Karusloomafarmide ümbruses elavad inimesed erinevates riikides kurdavad sageli ebameeldiva lõhna, kärbeste, müra, veereostuse, kohaliku eluolu häirimise ja kinnisvara hinna langemise üle. Farmist põgenenud võõrliigid tekitatavad kahju kohalikule bioloogilisele mitmekesisusele. 

Karusnahkade masstootmine avaldab keskkonnale laiemat mõju

Igal aastal nülitakse maailmas kümneid miljoneid karusloomi, kelle pidamise ja hävitamise protsessiga tekib miljonite tonnide viisi väljaheiteid, reovett ja kasvuhoonegaase. Palju tsiteeritud Hollandi sõltumatu uuringuagentuuri CE Delft kohaselt kulub 1 kg naaritsakasuka tootmiseks 11 looma, kelle üleskasvatamiseks vajatakse 563 kg sööta. Muuhulgas tekib 220 kg väljaheiteid ja 110 kg süsinikdioksiidi. Arvestades, et kasuka valmistamiseks kulub 50 looma (keskmiselt 50-60), on selle tootmiseks järelikult vaja üle 2,5 tonni sööta, lisaks kaasneb sellega tonn väljaheiteid ja pool tonni süsinikdioksiidi. Kuigi tänapäeval valmistatakse kasukate asemel pigem moedetaile, kasutatakse selleks endiselt kümneid miljoneid loomi. Karusnahkse tooraine ökoloogiline jalajälg on kordades suurem kui teistel materjalidel, nagu näiteks akrüülil, polüestril, puuvillal, lambavillal või kunstkarusnahal.

Karusnaha tootmine ei ole tänapäeval keskkonnaalastest aspektidest õigustatud. Selle ressursikuluka tööstusharuga kaasneb negatiivne mõju keskkonnale nii kohalikul kui globaalsel tasandil, rääkimata tootmisega kaasnevatest ohtudest tarbijatele ja töölistele (toksiinid ja zoonootilised haigused). Paljud tarbijad, moeloojad ja riigivalitsused on karusnahatööstuse toetamisest loobunud. Järjest enam eelistatakse kasutada modernsemaid, praktilisemaid ja eetilisemaid materjale. Tegemist on ebavajaliku luksuskaubaga, mille võiks tootmata jätta.

Artikkel ilmus ka Elu24 portaalis: https://lemmik.elu24.ee/7105627/karusnahksete-toodete-tootlemisel-kasutatavaid-kemikaale-seostatakse-raskete-haiguste-tekkega.

Allikad: