Kristina Mering: Tööstuslik loomapiinamine pole ainus viis liha, piima ja muna tootmiseks

Artikkel ilmus 28. septembril 2023 Postimehe paberlehes ja veebis https://arvamus.postimees.ee/7863797/kristina-mering-toostuslik-loomapiinamine-pole-ainus-viis-liha-piima-ja-muna-tootmiseks

  • Toidu päritolu läheb tarbijale õigustatult üha enam korda
  • Suurkanalates toimunu paljastamine sai väga aktiivse vastukaja
  • Loomatööstuse mastaabisääst tuleb liiga tihti loomapiinamise hinnaga

Eesti inimene sööb liha rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, rohkem kui tervislik ning samuti läheb talle korda loomade heaolu. Seaduste abil saab kiirendada üleminekut kvantiteedilt kvaliteedile, millest võidaksid kõik, selgitab loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad asutaja ja tegevjuht Kristina Mering.

Teadlik tarbimimine on ajastu üks võtmeteemadest. Energia ja tooraine rohelisusest erinevate tervislikkusnäitajateni ning ühe viimase näitena kodanikualgatusena sündinud kleebised, mis tähistavad tootjaid, kes ikka veel Venemaal tegutsevad. Üks suur valdkond selles teemas on loomakasvatussektori toodang ja meie toidulaua mõttes kõik loomset päritolu tooted, mille jaoks kasvatatakse loomi ja linde. Suur küsimus, mille üle kaasaegses ühiskonnas põhjendatult üha rohkemarutatakse, on see, kuidas ja millistes tingimustes me neid loomi ja linde peame, kellelt pärinevaid tooteid me tarbime.

Julmust hoitakse varjus
Oleme selgelt liikumas ära sellest mõttelaadist, et kui liha, piima või mune sööme, siis vahet ei ole, millistes tingimustes elanud loomadelt see tuleb. Oleme nii moraalses kui ka majanduslikus plaanis liikumas ühiskonna sellesse etappi, kus saame ja hoolimegi loomade heaolust ja nende pidamisstandarditest. 

See ei tähenda muidugi, et et tööstusliku loomakasvatuse probleemi lahendamisel loorberitele puhkama saaks jääda, paraku kaugel sellest. Kõige suurem murekoht lisaks loomade mittesobivatele ja tihti lausa õudsetele elutingimustele ning julmadele ilma valuvaigistita protseduuridele on see, et see süsteem on tarbija eest nii kiivalt varjatud. Kui loomakaitseorganisatsioonid toovad tööstuslikus loomakasvatuses toimuvat päevavalgele, järgneb sellele suur ühiskondlik šokilaviin. Me ei suuda uskuda, et mõni ettevõte meid nii rängalt petaks ja reedaks ning hea turunduse varjus tegelikult loomapiinamisega tegeleks.

Eesti puurikanalate õudused šokeerisid sügavalt

Seesama juhtus hiljuti Eesti munatööstuse puurikanalate paljastamisega meedia vahendusel. Avalikustasime Nähtamatute Loomadega 20. septembri ETV Pealtnägijas kaadrid Eesti puurikanalatest. Meie töötaja oli talitaja kolmes hiigelkanalas, mis moodustavad 95% Eesti puurispeetavate kanade munatoodangust. Pildid ja videod[1], mis ta oma igapäevatööst jäädvustas, viivad söögiisu ka külmema kõhuga inimestel. Näeme puurikanalate igapäevaelu maapealset põrgut neile tundevõimelistele lindudele –  meeletu ruumikitsikus, erinevad vigastused, lindude laibad poolsurnud, vigastatud ja elusate lindude vahel ja elutingimused, mida ilmselt ei sooviks ka oma suurimale vaenlasele. 

See materjal on karm vaatamine. Eriti ränk on mõelda, et meil küll on võimalus pea ära pöörata ja teemat ignoreerida, aga neil lindudel ei ole munatööstuse puuridest kuhugi põgeneda. Nende ainus pääsemine on kas enneaegne surm kurnatusest või vigastusest või siis umbes 1,5-aastaselt tapale minek, sest nad ei mune siis enam standardse suurusega mune. Kana loomulik eluiga on kuni kümme aastat. Seega saadetakse tapale noored linnud, kes on puurielust ja intensiivtootmisest juba nii räsitud, et tööstus otsustab neist vabaneda. Munakanadest lihatööstusele muide sisendit ei ole, nad on liiga kehvas seisus.

Eesti puurikanala 2023.

Kui tõime avalikkuse pilgu ette puurikanalate lindude halvad elutingimused, sai meie värske petitsioon[2] kanade puurispidamise keelustamiseks Riigikokku jõudmiseks vajalikud tuhat digiallkirja kokku vähem kui tunniga. Teema pälvis suurt huvi nii tavameedia kui sotsiaalmeedia kanalites ja liigutas paljusid Eesti elanikke. See annab veelkord tunnistust, et kui näeme ja saame teada, mis tööstusliku loomakasvatuse kulisside taga toimub, ei lepi me ühiskonnana sellega. Need kiired ja tugevad reaktsioonid nõrgemate kaitseks näitavad, et ühiskonna moraalne kompass töötab hästi ja ei aktsepteeri loomapiinamist tööstuslikus loomakasvatuses. 

Petitsiooni allkirjastamine, ostuotsustes vabapidamise kanamunade valimine, loomakaitseorganisatsioonide töö annetusega toetamine ja info jagamine on kõik head sammud, mida paljud inimesed selle võika loomafarmide materjaliga tutvumise järel astusid. 

See aga ei tähenda, et muutused paremuse poole paraku kergelt käiksid. Suurtööstuste mõjuvõim on suur nagu teistega tootmisvaldkondade puhul. Küll aga motiveerib ettevõtteid praegu selgelt valitsev muutuv turuolukord, kus tarbijate ostueelistused on muutumas ja soovitakse paremates tingimustes toodetud kaupa, mis ei tule kellegi piinamise hinnaga. 

Mis on tööstusfarmide loogika

Tööstuslik loomakasvatus lähtub massitootmise põhimõttest – kuidas võimalikult väikeste kuludega võimalikult palju toota. Paraku on loomakasvatuse puhul tootmisühikuks elusolend, tundevõimeline, valu ja kannatust tundev loom või lind, kes jääb selle süsteemi hammasrataste vahele.  Enamasti saavutatakse mastaabisääst loomade heaolu ja paremate pidamistingimuste arvelt. See tähendab, et loomi või linde peetakse intensiivkasvatuse tingimustes, kus ühte puuri, sulgu või muule väiksele alale mahutatakse võimalikult suur hulk loomi. Nad ei saa sellistes tingimustes teha muud kui kannatada ning kellelt on võetud võimalused isegi baasvajaduste rahuldamiseks. See aga annab tööstusfarmidele võimaluse toota odavat liha või mune. 

Üks näide reaalsest elust pärineb ühe puurikanala juhtkonna argumendist, miks neil ei tasu  vabapidamisele üle minna. Kuna puurides ei saa linnud ruumipuuduse tõttu liikuda, saab neile seega vähem süüa anda. Vabapidamisel on söödakulu 5% suurem, mis on nende silmis põhjendamatu lisakulu. Loomade heaolu tööstuslikus loomakasvatuses on üks üsna absurdne kontseptsioon, sest sellisel mõõtmel lihtsalt puudub optimeerimistabelis vastav lahter.

Loomade mutileerimine kui tööstusfarmide igapäevareaalsus

Tööstuslikul loomakasvatusel on veel üks tume tahk. Selleks, et nii suurel hulgal loomi nii väiksele alale mahutada, tuleb arvestada teatud kõrvalnähtudega, mis loomade jaoks sellega kaasnevad. Peamiselt on selleks «puurihullus», psühholoogiline nähtus, kus loomad hakkavad stressist agressiivselt käituma. Selle mõjudega tegelemiseks tehakse loomadega sündides mitmeid julmi ja valusaid protseduure. Näiteks on tavapraktika, et vastsündinud põrsastel lõigatakse tuimestuseta sabad maha. Seda tehakse, et vältida stressis sigade hulgas levinud sabade närimist. Lisaks kastreeritakse nad ja eemaldatakse silmahambad, valuleevendust kasutamata. Munatootmises lõigatakse kanadel tihti nokaotsad maha, et nad ei nokiks stressist puurikaaslasi. Nokkimine siiski jääb nokalõikamisest sõltumata, seda tehakse lihtsalt tömbima nokaotsaga. Valu noka lõikamisest on aga meeletu. Sama lugu sigadega –  stress ruumikitsikusest ja ebasobivatest elutingimustest ei kao kuhugi, juurde lisanduvad aga mutileerimise tagajärjel tekkinud valu ja kannatus. 

Kui vaadata videoid vastsündinud põrsaste sabade äralõikamisest, näeb selgelt valu, mida need loomad julmast protsessist tunnevad. Kahju hakkab ka inimestest, kes tööstusfarmides töötavad ja kelle jaoks sellised protseduurid on igapäevatöö. 

Põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine


Tööstusfarmide muutuv roll

Kõige selle lugemine ei ole kerge ja sellega kaasneb enamasti ebamugavustunne. Mida enam sellest erinevates riikides aga räägitakse, seda enam näeme ka positiivseid muutuseid paremuse poole. Paljud loomade suhtes julmad praktikad lõpetatakse seaduse tasandil ja liigutakse edasi  loomade vähem julma kohtlemise suunas. 

Kui olen külastanud tööstusfarme, on pärast seda olnud alati sees kõle tunne. Kui näed massiliselt kanu või sigu kinniselt peetuna, paneb see mõtlema inimese rolli üle seoses loomade eest hoolitsemisega. Kas tahame olla sellised, kes kohtlevad neid, kelle heaolu neist otseselt sõltub, lugupidavalt ja väärikalt või sellised, kes kasutavad ära oma suuremat jõudu nõrgemate üle ja kasutavad neid kasumi teenimiseks ära? Tööstusfarmid kipuvad praegu selgelt olema selle lähenemisega, et loomi võib pidada ruumikitsikuses, tingimustes, mis põhjustavad neile vigastusi ja kannatusi ning tekitavad puurihullust. Ma olen üsna veendunud, et tööstusfarmid lähtuvast teisest loogikast kui ülejäänud ühiskond. Neil aitab edasi tegutseda varjatus ja suletud uksed. 

Õnneks on meil laual valikud vähendada lihatarbimist ja eelistada väikefarmide toodangut.

Sööme vähem liha, piima ja mune, aga sööme paremat

Eesti on lihatarbimise poolest praegu veel Euroopa keskmisest kõvasti üle – keskmine Eesti elanik sööb 78 kg lihatooteid aastas[3], Euroopa Liidus 69 kg. Eestis on see kolm-neli korda rohkem kui riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Päevane soovituslik lihakogus nende järgi on umbes 1-2 tikutopsi suurune hulk[4]. Küll aga plaanivad avaliku arvamuse uuringute järgi 40% Eesti elanikest vähendada lihatarbimist. 

Mõõdukam lihatarbimine on mõistlik mõte nii meie enda tervise, loomade heaolu kui ka lihatootmise väga suure keskkonnajalajälje poolest. Ühtlasi oleks see hea viis liikuda kvantiteedilt kvaliteedile –  eelistades vähem lihatooteid, aga parema kvaliteediga väikefarmidest, mitte massitootmise tööstustootmisest. 

Liigume positiivses suunas

Kui ma 17 aastat tagasi loomade heaolu valdkonnas tegutsema hakkasin, huvitas see teema Eestis vaid käputäit lillelapsi. Tänaseks võib öelda, et see on kujunemas oluliseks poliitiliseks ja majanduslikuks küsimuseks ning tööstuslik loomakasvatus on selgelt valdkond, mille probleemidega peame tegelema ka kliimakriisi lahendamiseks. 

Tarbijateadlikkus on häid samme astunud, et tööstuslikust loomakasvatusest eemale liikuda. Nüüd on kriitiliselt oluline, et toidutootjad ja seadusandjad järgi tuleks ja arvestaks kõrgemate standarditega. Usun, et oleme Eestis piisavalt hoolivad ja pealehakkajad, et lahendame tööstusliku loomakasvatuse probleemi, kaitstes sellega nii rahvatervist, keskkonda kui loomade heaolu. 

[1] https://lemmik.postimees.ee/7860555/sokeeriv-nahtamatud-loomad-avaldasid-veelgi-johkramaid-kaadreid-puurikanade-piinadest

[2] https://www.eestipuurikana.nahtamatudloomad.ee/
[3] https://kodu.postimees.ee/7859658/numbrid-ei-valeta-mis-liha-eestlased-koige-isukamalt-soovad
[4] https://tervis.postimees.ee/7077002/teadlane-raagib-kui-palju-voib-suua-liha-ja-kas-liiter-apelsinimahla-on-kahjulik

«Tööstuslikult kasvatatud loomade saatus on üks meie aja pakilisemaid eetilisi küsimusi. Kümned miljardid elusolendid, kes kõik on mitmekülgsete tajude ja emotsioonidega, elavad ja surevad tootmisliinil.» – Yuval Noah Harari

Sadistliku gurmaanluse hääbimine vajab seaduse tuge


Hea illustratsioon üle piiri minevast tööstuslikust loomakasvatusest on foie gras ehk hane või pardi rasvamaksapasteedi tootmine. Ühelt poolt peetakse seda Prantsuse ja Belgia köögis delikatessiks. Samal ajal kaasnevad selle tootmisega nii suured kannatused, et paljud riigid on selle keelustanud, kaasa arvatud Eesti. Foie gras’ tootmiseks pannakse linnud elama nende keha suurusesse puuri, sest mida vähem nad liiguvad, seda «hõrgum» on lõpptoode. Siis hakatakse linde sundsöötma. Selle jaoks surutakse neile kurku pikk metalltoru, mille kaudu topitakse neile otse makku kordades rohkem toitu, kui nad ise vabatahtlikult sööks. Selle tagajärjel tekib neil maksahaigus, rasvumine, kuid seda maksa peetakse delikatessiks. Paljud linnud surevad juba enne tapmiseni jõudmist. 

Foie gras ehk rasvamaksapasteet on hea näide loomakasvatusviisist, mis üsna selgelt ületab teatud taluvuspiiri ja paigutub julmuse kategooriasse. See annab märku mõtteviisist, et lihtsalt seepärast, et me ühiskonnas loomi kasvatame, ei tähenda, et nende pidamine mis tahes tingimustel ja viisil oleks meie arvates õigustatud.