Toeta

Kristina Mering: teadlaste sõnul ületab sigade intelligents isegi koerte oma. Miks te nende sabasid lõikate?

Arvamusartikkel ilmus 05.12.2021 Eesti Päevalehes.

Kristina Mering, Nähtamatute Loomade asutaja ja tegevjuht

Loomade heaolu toidutootmises on valdkond, millest üha enam räägitakse. Tarbijateadlikkuse kasvuga on muutumas ka inimeste ostu-eelistused, kasvamas on vabalt peetavate kanade munade müük ja laienemas on valik vabalt peetud rohumaaveise lihatoodetest.

See trend annab märku, et Eestis tavapärane intensiivne tööstuslik loomakasvatus ei ole suure tulevikupotentsiaaliga, sest nii keskkonnakaitse kui tarbijaeelistuste muutumise valguses on tarvis ümber mõtestada, kuidas me loomi kasvatame ja millistes tingimustes neid hoiame. Intensiivkasvatuse ruumikitsikus ja tegevusvõimaluste puudumine on probleem, mida ei saa paraku enam ignoreerida ka Eesti Nõukogude Liidu taustaprofiiliga loomakasvatussektoris.

Olulist progressi saab lähiajal tuua sigade elutingimuste parandamisega Eesti seafarmides, millele on ka Euroopa Liidu tasemel korduvalt tähelepanu juhitud. Kuna sead on targad loomad, kes vajavad liikumist ja tegevust, põhjutab neile tööstusfarmi ruumikitsikus stressi. Stress väljendub muuhulgas nii, et kui midagi muud kitsas sulus teha ei ole, hakatakse närima teiste sigade sabu. Paremate tingimuste pakkumise asemel on Eesti seakasvatuses tavapraktika vastsündinud põrsaste tuimestuseta sabade maha lõikamine.

Teadlaste sõnul ületab sigade intelligentsus isegi koerte oma. Kui proovime ette kujutada elutingimusi, milles looma stress on nii kõrge, et ta oma kaaslasi närima hakkab, läheb mõttekäik üsna ruttu tumedatele radadele. Paraku on praegused intensiivloomakasvatuse tööstusfarmid just sellised tumedad ja varjatud paigad.

Seatööstus on Eestis väga intensiivne – farmid on suured, sigu võib ühes farmis olla isegi kuni 10 000. Selliste intensiivkasvatusmeetoditega on paratamatult loomade heaolu madal. Suremus tõuseb, haigused ja vigastused on levinud ja kitsastest elutingimustest tekkiv stress väljendub ka liha madalas kvaliteedis. Põrsaste sabade lõikamine on üks näide sellest, kuidas intensiivse loomakasvatussüsteemi negatiivseid mõjusid mitte sisuliselt ei adresseerita, et heaolu suureneks, vaid veelgi julmemate meetmetega loomade heaolust kaugenetakse.

Euroopa Liidus on põrsaste sabade lõikamine keelatud. Keelust hoolimata on see tööstuslikus seakasvatuses levinud, sest kui sabad lõikamata jätta, peaks loomadele rohkem ruumi ja tegevusvõimalusi andma, mis ei ühti tööstusliku loomakasvatuse tuumideega sellest, et minimaalsete kuludega võimalikult palju loomi kitsastes tingimustes masskasvatada. Me saame kindlasti paremini, kui selline süsteem, millest lugedagi on veidi ebamugav, sest ei ole kuigi kena vaatepilt näha loomi betoonpõrandal kitsastes oludes kannatamas. On aeg, et paremini teha.

Kuidas olukorda parandada ja loomi aidata?

Lähtudes teiste riikide kogemusest ja loomateadlaste uuringutest sigade heaolu teemal, ei ole lahendused keerulised. Küll aga nõuavad need seatööstuse suhtumise ümbermõtestamist loomast kui tootmisüksusest, keda võib mistahes viisil pidada. Kui me loomi inimtoiduks kasvatame, siis peame tagama neile baasheaolu. Mõistlikult ja moraalselt ühiskonnalt alla selle ei ootaks.

Sead hukatakse lihatootmises umbes 6-kuuselt. Mida lähemale nad tapakaalule jõuavad, seda suuremaks nad on nuumatud ja seda vähem on neil seafarmides ruumi. See on kurb vaatepilt, mida me loomadest hoolivate inimestena heaks ei kiidaks. Kui me vähendame loomade arvu seasulus, anname neile piisavalt mängimis- või tegevusvõimalusi ja muudame printsiipi, et seasulg ei pea tähendama ruumikitsikust, saaksime oluliselt vähendada nende tarkade loomade stressi ja suurendada heaolu.

Kindlasti tähendaks see teatud hinnatõusu sealihatoodetele, aga küsimus tuleks ümber sõnastada – kuidas oleme loonud tingimused, kus sealiha nii soodne on? Kuludelt on kokku hoitud masstootmise loogikaga, mis paraku loomade heaoluga ei ühti. Soodne ei tähenda alati head.

Majanduslikust vaatevinklist on loomade heaolu suurendamisel ka kulude kokkuhoid – väheneb haiguste osakaal, ravikulud ja suremus, kadu loomadelt on väiksem. Lisaks on sealiha kvaliteet kõrgem, sest see ei pärine halbades tingimustes elanud stressis loomadelt.

Maailmavaade “valgustatud omnivoorist”, kes sööb vähem, aga kõrgema heaoluga kvaliteetseid lihatooteid, on kasvav nähtus tarbijate seas nii Eestis kui mujal Euroopas. Praegu sööb keskmine eestlane 80 kg liha aastas. See on 3-4 korda rohkem, kui riiklikud toitumissoovitused tervislikkuse aspektist lähtudes ette näevad. Umbes poole sellest moodustab sealiha.

Meil on ruumi, et vähendada söödava liha kogust ja selle võrra osta veidi kõrgema hinnaga paremat toodet. See annaks kasvatajatele võimaluse liikuda ära kõige intensiivsematest loomapidamisviisidest, põrsaste sabade lõikamisest ja parandada loomade elutingimusi. Lääne-Euroopas on just sellisel kujul loomakasvatus tunduvalt levinum.

Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et väärtuspõhiselt toetavad Eesti elanikud neid ideid väga kõrgelt. Üle 95% vastanutest hindab, et loomseid tooteid peaks tootma loomade heaolu arvestades. On aeg, et lihalettidel muutuks levinumaks tooted, mis ei ole tulnud loomade kõige kehvemates tingimustes kasvatamise hinnaga.

Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad veab eest algatust, et koostöös riigiasutustega veenda ja harida seatööstust kõrgema heaolu vajalikkuses. Tarbijana saame oma panuse anda, eelistades vabalt peetud loomade lihatooteid ja mõeldes, kas ikka tasub liigselt liha süüa. Nii ei pea me sõltuma tööstuslikult intensiivsüsteemis loomade kasvatamisel ja teame, et oleme osa lahendustest nii keskonnamõjude, loomade heaolu kui ka enda tervise ja toidulaua mõttes, toitudes tasakaalustatumalt ja süües mõõdukamalt lihatooteid.