Artikkel ilmus 27.06.2024 Eesti Päevalehe arvamusrubriigis – https://epl.delfi.ee/artikkel/120303576/kristina-mering-puurikanade-elu-on-porgupiin-mida-vahem-nende-mune-ostame-seda-enam-neid-aitame

Üle poole Eesti jaeturust teatanud, et loobuvad puurikanamunadest täielikult, mis andis otsese sisendi munatootjatele, kes peavad arvestama suurimate klientide muutunud ootustega.

Riigikogu maaelukomisjon otsustas veel enne suvepuhkusele minekut saata loomakaitseorganisatsiooni Nähtamatud Loomad petitsiooni kanade puurispidamise keelustamiseks edasi regionaal- ja põllumajandusministeeriumisse. See tähendab, et suure tõenäosusega keelatakse ränkade heaoluprobleemide tõttu Eesti munatootmises kanade pidamine väikestes puurides. Paika tuleb aga arutada, millise üleminekuajaga.

Kuidas oleme jõudnud olukorda, kus Eestil on valmisolek ka tööstusfarmide varjatud oludes elavate loomade heaolu parandada? Nüüd on tähelepanu saamas teema, mis varasemalt pole suurelt pildis olnud. Murekohad on kestnud aga pikalt.

Mu peamine seisukoht on, et oleme jõudnud ühiskonna arengus etappi, kus meil on nüüd võhma, et vaadata ka kõige kriitilisematele loomade heaolu probleemidele otsa, sest oleme teatud hulga kiiremaid inimeste head olemist puudutavaid asju liikuma saanud.

Tööstusfarmide võit, loomade heaolu kaotus

Loomade pidamistingimused keskmises Eesti farmis on nii trööstitud, et juba minimaalse liikumisruumi tagamist loomale nähakse kui lisakulu. Tööstusfarmide põhimõte on, et kulusid hoitakse maksimaalselt kokku, muuhulgas ka loomade heaolult. Kui loom või lind panna nii väiksesse puuri, kus ta ei mahu ümbergi pöörama, siis ta ei liigu ja seega ei kuluta ka energiat, mistõttu saab talle vähem süüa anda.

Tööstusfarmide vaates on see võit ja mõistlik lähenemine. Loomade heaolu arvestades võtab see aga loomalt võimaluse kõige minimaalsematekski elule väärtust andvateks tegevusteks. Liikumisvõimaluse ära võtmine, kitsas puur, kus puudub igasugune loomuomane tegevusvõimalus koos terve hulga mutileerimispraktikatega (nt kanade nokkade lõikamine, sigade sabade lõikamine jpm), et saaks võimalikult palju loomi kokku suruda, muudab elu looma jaoks põrgupiinaks.

On aga häid näiteid, kus teadliku tarbimise mõju jõuab tootmissüsteemini ning toob loomadele olulise leevenduse. Üks neist näidetest on juba mainitud kanade puurispidamine munatootmises, mille aeg hakkab ümber saama. Euroopa Liidus on kasutusel neli erinevat munatootmisviisi – puurikanalad, õrrekanalad, vabapidamine ja mahekanalad. Kolm viimast neist on puurivabad.

Mida rohkem tarbijaid puurivabu mune eelistama on hakanud, seda enam neid ka kaupluste valikusse tuleb. Selle tagajärjel on tänaseks üle poole Eesti jaeturust teatanud, et lähevad puurivabade munade müügile üle ja loobuvad puurikanamunadest täielikult. See on andnud otsese sisendi munatootjatele, kes peavad arvestama nende suurimate klientide muutunud ootustega.

Nõudlust ei suudeta rahuldada

Tänaseks paraku näeme, et meil on tekkinud turuanomaalia – nõudlus puurivabadele munadele turul on, aga Eesti munatootjad ei suuda seda rahuldada. Munatootjad vajavad lisatõuget, et otsustada üleminek puurivabale tootmisele, mida ootavad nii tarbijad kui ka jaeketid. Sealt on tulnud ka Nähtamatute Loomade ettepanek, mis on pälvinud piisavat poliitilist toetust, et lõpetada kanade puurispidamine Eestis ning jätkata kolme vabapidamissüsteemiga.

Ühelt poolt on tore tõdeda, et Eesti astub samme riigi poole, kus ka tööstusfarmides toimuvaid õuduseid adresseeritakse. Teisalt tuleb Euroopa laiemat konteksti vaadates nentida, et oleme ülejäänud riikidest päris kõvasti maha jäänud. Oleme Euroopa Liidus kanade puurispidamise osakaalult teine, pidades lausa 80% munakanadest puurides, Euroopa Liidu keskmine jääb 39% juurde ning on lähiaastatel kiiresti vähenemas. Lisaks tuleb arvestada ka üldisemat konteksti – Eestis peetakse enamik farmiloomadest Nõukogude ajast alles jäänud tööstusfarmide tingimustes, oleme Lääne-Euroopaga võrreldes loomakasvatuses palju industriaalsemad ning loomade heaolu tagamises vägagi mahajäänud.

Kohtan väga tihti arvamust, et oleme väike riik ja seega on Eesti loomakasvatus ka väiksel skaalal, kuid paraku ei vasta see tõele. Mainitud munatootmises toodavad neli suurt ettevõtet üle 90% Eesti munadest. Sealihatööstuses on Viljandi lähedal Rakvere lihatööstusel Ekseko farm, mis on Nõukogude ajal ehitatud kuuekorruseline paneelmaja, mis mahutab ca 60 000 siga.

Teleris kipub olema tendents, et kui loomakasvatusest räägitakse, siis minnakse filmima väga vähestesse väikefarmidesse, kus loomadel on head tingimused. Paraku ei saa mõne mahetootja eeskujulikkust üldistada kogu loomakasvatussektorile, kus enamik tegijatest on kümnete või isegi sadade tuhandete loomade-lindudega megafarmid, mis meie pilgu eest kiivalt varjatud on.

Alternatiivne variant

Tööstuslik loomakasvatus ei ole ka heas kooskõlas toidujulgeolekuga, mis riigikaitse olukorda arvestades üha olulisemaks muutub. Toidujulgeoleku vaatevinklist oleks hea hajutatud süsteemiga stabiilne toodang. Praegu oleme olukorras, kus on teatud hulk strateegilisi hiigelkaliibriga tööstusfarme, mille rivist väljaminekul on tootmisahel katkestatud. Need tööstushooned kümnete või sadade tuhandete loomadega justkui kutsuvad enda peale vaenlase halbu kavatsusi.

Alternatiivse variandina tagaks võrgustik väikestest või keskmise suurusega tootjatest kõrgema toidujulgeoleku, ühtlasi ka kõrgema toidukvaliteedi ja loomade heaolu. See tähendab paraku aga, et peame Eestis seda esimesel võimalusel alles arendama hakkama. Eesti lihatootmises on vaid maheveised heaks näiteks mitteintensiivsest toidutootmisest. Sigade puhul räägime aga põhimõtteliselt ainult kahest väikesest mahefarmist, kõik ülejäänud tootmine lähtub masstootmise loogikast. Ka enamik piimafarmidest on viimase paarikümne aasta jooksul rajatud hiigelhoonetesse, kust lehmad kunagi välja ei saa.

Euroopa Liidu Talust taldrikule (Farm to Fork) strateegia seab ette, et vähendaksime toidutootmise jalajälge, suurendaksime loomade heaolu ning muuhulgas suurendaksime ka mahetootmise osakaalu. Tööstusliku loomakasvatuse vähendamine mängib suurt rolli ka keskkonnaeesmärkide saavutamiseks – FAO andmetel panustab see ca 12% globaalsetest kasvuhoonegaaside emissioonidest.

Pöidlad pihku!

Olgugi, et uuringute põhjal on Eesti tarbija Skandinaavia ja teiste Balti riikidega võrreldes veidi vähem teadlik loomade heaolu ja keskkonnaalastest tootmisküsimustest, saab selgelt öelda, et need teemad on meilgi kanda kinnitanud. Tänu sellele teevad ka kohalikud suured tootjad uued tootearendused pigem seda arvestades, näiteks Tere Piim tõi turule brändi Deary, mille alt pakub taimseid piimatooteid, nagu kohukesed, kohupiimakreemid ja toidukoored, mis valmistatud kaerapiimast. Tuleb tunnistada, et need viivad keele alla. See otsus on võit igal rindel, sest nii väheneb ettevõtte keskkonnajalajälg ja panus tööstuslikku loomakasvatusse, see toob ettevõttele kasumit ja pakub tarbijale tervislikumaid ning maitsvaid taimseid tooteid, millega toidulauda rikastada.

Oleme tulnud pika tee, et vähemalt kanade puurispidamise lõpetamisega tegeleme reaalseid lahendusi arutades ning mõistes, et kõigil osapooltel oleks üleminekust puurivabadele pidamisviisidele võita. 78% Eesti elanikest toetab kanade puurispidamise keelustamist, seega avalik huvi osutab, et loomade ja lindude piinamine odava massitoodangu saamiseks ei ühti Eesti väärtussüsteemiga. Oleme valmis, et Eestis üha enam väikefarme ja mahetootmist toetada, millega kaasnevad ka kõrged nõuded loomade heaolule ja toidu kvaliteedile.

Pöidlad pihus, et munakanade kitsas traatpuur jääb minevikku ning astume samme paremate elutingimuste poole ka teiste farmiloomade puhul. Eesti väärtussüsteem kindlasti toetaks seda – keegi meist ei tahaks, et loomad halbades tingimustes kannatama peaksid.