On oluline, et loomadest hoolimine ühendaks meid kõiki, sõltumata seisukohtadest muudes valdkondades. Keegi meist ei toeta kaitsetute olendite julma kohtlemist ning praegu on riigikogus eelnõu, mis on kasvanud üles just sellest hoolivast väärtusest, kirjutab Kristina Mering.

Loomade heaolu ja loomade kaitsmine on viimastel aastatel märksõnadena olnud Eestis tugevas kasvutrendis. Seda on näha meediakajastuste kasvavast arvust, inimeste reageerimisest, märgates kannatavaid loomi, ning vaikselt kasvavast teadlikkusest ning suhtumisest, et meil on võim ja võimalus nende olendite jaoks palju head ära teha.

Üheks eriti eksplitsiitseks näiteks suhtumisest loomadesse on arutelu karusloomafarmide üle. Kas me ühiskonnana toetame rebaste ja naaritsate kasvatamist ja hukkamist karusloomafarmides karusnaha saamise eesmärgil?

Põhimõtteliselt saab küsimuse püstitada ka selliselt, et kas tarbetute kannatuste põhjustamine toote jaoks, milleta tänapäeval ka kenasti hakkama saame, on meie jaoks vastuvõetav. Hea meel on tõdeda, et uuringud näitavad, kuidas enamike jaoks Eestis karusloomafarmides toimuv ei ole enam vastuvõetav.

Kui ma ca 15 aastat tagasi alustasin noore vabatahtlikuna loomade kaitsmisest rääkimist, oli väga raske leida mõistmist, milles probleem karusloomatööstuse puhul valitseb. Eestis olid tol hetkel teised fookused, muud mured ja polnud piisavalt võhma, et suunata tähelepanu kellegi teise kannatusele. Enamikku inimesi toona lihtsalt ei huvitanud karusloomafarmides toimuv.

Ma hoian seda aega ja tunnet hoolega meeles, kui praegu on asjaolud kardinaalselt muutunud, et ei tekiks iseenesestmõistetavat tunnet ega upsakust loomade heaolu agendasse tõstmise ees.

See suund ja tendents, mida praegu Eestis loomade heaolu väärtustamises ja näiteks karusloomafarmide tegevuse lõpetamise toetamises näeme, on selge märk, et oleme ühiskonnana jõudnud uude arenguetappi – sinna, kus me ei pea võitlema enam primaarsete eluks vajalike ressursside eest ning tänu sellele on meil võhma, et märgata nõrgemate kannatusi enda ümber ja seista selle eest, et loomi hästi koheldaks.

Sotsioloogias kutsutakse seda nähtust post-citizenship movement, mida on uuritud palju Rootsi jt Skandinaaviamaade kontekstis (Jasper 1997). See tähendab olukorda, kus ma oma elus jõuan positsiooni, kus mu vajadused heaoluks on kaetud ja ma hakkan vaatama enda ümber, kuidas teisi aidata saaksin, et neilgi parem oleks.

Malcolm Forbes on öelnud, et inimese karakterit saab mõõta selle järgi, kuidas ta kohtleb neid, kes tema heaks mitte midagi teha ei saa. See on hea näide Eestis kasvavast suuremeelsusest, kus karusloomafarmide keelustamise toetus annab lihtsalt märku meie kaastunde ja empaatia laienemisest, meie kasvust inimestena, ilma, et me selle eest ise midagi vastu peaksime saama.

See on väga hea märk, sest teeb meid ühiskonnana sidusamaks, kasvatab altruismi ilminguid igapäevases elus ja liigutab ühiskonna arengut suurema ligimese aitamise ja hoolimiseni. Meil on seda väga vaja, et kiire elutempo ja kasvavate pingetega elurütmis inimlikkus tolmukorra alla ei mattuks ja isetud käitumisviisid levinumaks saaksid.

Kui vaadata avaliku arvamuse uuringuid suhtumise kohta karusloomafarmidesse, näeme viimaste aastatega selget loomade heaolu väärtustamise kasvutrendi. Kui veel mõned aastad tagasi jäi keelustamise toetajate osakaal enam kui 60 protsendi juurde, siis septembris 2020 vastas Kantar Emori küsimusele “Kas pooldate rebaste ja naaritsate kasvatamist ja hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil?” juba 75 protsenti Eesti elanikest, et ei poolda.

Tugevat toetust näitab ka petitsioonide kiire täitumine toetajate allkirjadega inimestelt, kes soovivad karusloomafarmide keelustamist näha. Nähtamatute Loomade rahvaalgatus karusloomafarmide keelustamiseks kogus riigikogule esitamiseks vajalikud digiallkirjad vähem kui päevaga.

Loomade heaolu väärtustavad ilmingud ka rahvasaadikute hulgas

Kümmekond aastat tagasi, kui alustasime rääkimist riigikogu toonaste liikmetega, et tuua lauale ettepanek karusloomafarmide keelustamiseks, olid küll üksikud julged, kes ideed toetasid, kuid laiemas plaanis oli raske ka toonastele parlamendiliikmetele selgitada, milles küll ometi probleem on, et me peaks nii karmi meetme nagu keelustamine kasutusele võtma – üldine teadlikkus sellest, mis karusloomafarmides toimub oli madal nii avalikkuses kui ka otsustajate seas, sest sellest ei räägitud palju.

Nähtamatute Loomade viimaste andmete järgi toetavad nüüd pea pooled riigikogu liikmed toetavad karusloomafarmide keelustamist. Suheldes saadikutega on viimasel ajal olnud päris levinud olukord, kus varasemalt skeptilisust üles näidanud riigikogu liige ütleb pärast karusloomafarmides toimuvaga ja selle juba keelustanud riikide nimistuga tutvumist, et selline õudus tuleks küll loomade suhtes ära lõpetada. Ülejäänud saadikutest enamik ei ole oma arvamust veel avalikult öelnud ja vähemus on öelnud, et ei toeta keelustamist.

See tähendab, et karusloomafarmide keelustamise eelnõu esimene lugemine riigikogus võib olla märgiline – toetus riigikogus pole kunagi olnud suurem, et astuda vastu loomade julmale kohtlemisele ja halbadele elutingimustele.

Karusloomafarmide keelustamise toetamine ei ole poliitilise maailmavaate küsimus

Riigikogu fraktsioonide lõikes vaadates on karusloomafarmide keelustamise toetajaid kõikide erakondade esindajate hulgas. On oluline, et loomadest hoolimine on miski, mis ühendab meid kõiki, sõltumata seisukohtadest muudes valdkondades. Keegi meist ei toeta kaitsetute olendite julma kohtlemist vastu ning praegu on riigikogus eelnõu, mis on kasvanud üles just sellest hoolivast väärtusest.

Kui varem on erinevatest fraktsioonidest EKRE keelustamist pigem mitte toetanud, siis praeguseks toetab EKRE fraktsioonist umbes kolmandik eelnõud karusloomafarmide lõpetamiseks. Ei ole ühtegi fraktsiooni, kus ei oleks keelustamise toetajaid ja loomade kaitseks välja astujaid.

Karusloomafarmid on keelustatud Suurbritannias, Norras, Hollandis, Austrias, Horvaatias, Sloveenias, Makedoonias, Serbias, Bosnia ja Hertsegoviinas, Slovakkias, Luksemburgis, Belgias, Tšehhis. Taanis ja Rootsis.

Mõnes riigis veavad arutelu eest konservatiivid, nagu näiteks praegu Poolas, kus sealne juhtiv kristlik-konservatiivne erakond Tõde ja Õiglus südikalt karusloomafarmide keelustamise nimel vaeva näeb. Hollandis olid aktiivselt keelustamise poolt pigem sotsiaaldemokraatlikud erakonnad.

Seega näeme selgelt, kuidas kellegi kolmanda kaitseks välja astumine ja loomade kaitsmine mõjub potentsiaalselt ühendavalt ka inimestele, sõltumata erinevustest muudes küsimustes. Seda ühendamist on praegustel lõhestumisest tugevalt mõjutatud ajajärgul vaja rohkem kui kunagi varem.

Eesti karusloomafarmid sulgevad majandusraskustes uksi

Kuidas on avalikkuse kasvav hukkamõist karusloomafarmides toimuvale mõjutanud karusnahatööstuse hetkeolukorda? Sisuliselt näeme praegu pealt ühe tööstusharu lõppu. Kuna enamik tuntud moemaju ja rõivadisainereid on teatanud karusnaha kasutamisest loobumisest, on karusnahkade hinnad rahvusvahelistel oksjonitel kokku kuivanud ja farmidel pole majanduslikult tulus loomi kasvatada, et neilt nahk nülgida ja see maha müüa.

Kui kümme aastat tagasi poliitikutega karusloomafarmide keelustamisest rääkides arutlesime saja töökoha üle, mida karusloomafarmid Eestis pakkusid, siis nüüdseks on töökohti alles ühekohaline arv ja enamik farme on veterinaar- ja toiduametile teatanud, et sulgevad lähiajal uksed. Eestis on lõpetatud naaritsakasvatus ja tegutseb üheksa väikest tšintšiljafarmi, millest kuus panevad uksed sel aastal kinni.

Sisuliselt näeme, kuidas üks loomade julma kohtlemise viis meie silme all on ajalukku vajumas. Neljapäeval riigikogus arutlusele tulev karusloomafarmide keelustamine on lõpu vormistamine, lindi ja lipsukese peale tõmbamine, et öelda, et selle õudse asjaga on nüüd ühel pool ja edaspidi saame paremini.

Soome filmirežissöör Aki Kaurismäki on öelnud, et karusloomafarmid on inimlikkuse viimane kirstunael. Olen nõus, et sealne suletud uste taga toimuv julmus, pisikesed traatpuurid, halbades tingimustes hoitud loomad ja julm tapmine kas elektrilöögiga pärakusse ja suhu rebaste puhul ja gaasikamber naaritsate puhul on midagi, mille kaitseks on heade inimestena väga raske argumenteerida. Samal ajal näeme me praegu selget suunda inimlikkuse võidukäigus karusloomafarmides toimuva lõpetamiseks nii Eestis kui ka mujal maailmas.

Kui vaatame tagasi, ei tahaks keegi meist tunnistada, et nägi pealt ebaõiglust ja ei sekkunud sellesse. See kehtib ka institutsionaalsel tasandil – kui riik lubab midagi, mis teeb rohkem halba kui head, siis hoolivad kodanikud annavad riigile märku, et siin saaks paremini.

Ühes valdkonnas on meil nüüd võimalus leevendada suur hulk tundevõimeliste elusolendite kannatusi. Anname riigina selle signaali, et väärtustame kõigi head kohtlemist ja altruistlikku meelt.

https://www.err.ee/1146730/kristina-mering-karusloomafarmide-keelustamine-on-kui-samm-uude-ajastusse