Teaduslikus mõttes ei ole meil tegelikult kuigi palju infot selle kohta, mida tunnevad erinevad loomad siis, kui kaotavad oma lähedase. Paljud inimesed on harjunud uskuma, et lein on loomuomane vaid meie liigile. Samas ei ole surmast teadlikkuse ning sellega seotud emotsioonide ja käitumise uurimiseks loomadel ka väga palju aega pühendatud ning seejuures on esile kerkinud aina enam juhtumeid, kus erinevatest liikidest pärit loomade “veidrat” käitumist seoses kaaslaste surmaga on võimatu mitte tähele panna.

Augustikuus jälgisid miljonid inimesed meedia vahendusel mõõkvaal Tahlequah lugu, kes oma surnud beebit 17 päeva karjaga kaasas kandis. Emavaal ujus oma elutut poega ninaga kaasa lükates Atlandi ookeani rannikul ligi 1600 kilomeetrit – sellise kurnava ja end nõrgestava tegevuse seletamiseks ei ole looduses ühtegi praktilist põhjust. Sarnast käitumist on mõõkvaalade puhul täheldatud varemgi, ent antud juhtum on dokumenteerituteist pikim. (Kressa; 2018)

• 

Loomade käitumist inimeste emotsioonide kaudu tõlgendamisesse peaks alati suhtuma teatud ettevaatlikkusega, ent Tahlequah lugu käsitledes peab nentima, et kuigi teaduslikult selle käitumise tagamaid põhjendada pole veel suudetud, siis peale leinamise vähemalt hetkel alternatiivseid hüpoteese ei ole. Lisaks mõõkvaaladele on leinale sarnast käitumist märgatud väga paljude loomade puhul, nende seas näiteks hundid, šimpansid, gorillad, harakad, elevandid, delfiinid, saarmad, haned, merilõvid ja paljud teised liigid.

Elevandid elavad väga tihedas kogukonnas ning nende eluiga on peaaegu sama pikk kui inimestel. Palju tõendeid on näidanud, et elevandid kogevad oma kaaslaste surma väga valusalt ning “matustega” seoses on neil kogukondlikud rituaalid. Kuna elevantide leinakäitumine on sage ja väljendusrikas, on seda uuritud kõikidest loomaliikidest enim. Leinavaid elevante on korduvalt ka filmitud, üks hiljutine väga elav näide on kättesaadav siin. Arvestades elevantide pragmaatilist loomust, on ülimalt raske leida alternatiivseid seletusi sellele, miks kulutavad nad nii palju aega enda surnud kaaslase ümber seistes ning pealtnäha mõttetuid toiminguid tehes.

• 

Jälgitud on ka seda, kuidas käituvad lähedase surma korral šimpansid. Ühes eelmisel aastal Zambias filmitud videos on näha, kuidas kaaslased kogunevad surnud noore ahvi juurde ning väljendavad erinevaid reaktsioone. Pärast seda, kui enamik šimpanseid on surnukeha juurest lahkunud, jääb ahvilapse adoptiivne ema oma poja kõrvale, otsib rohukõrre ning hakkab sellega tema hambaid puhastama. See on esimene juhtum, kus on märgatud šimpansit kasutamas tööriistu surnu eest hoolitsemiseks. Kõrgelt hinnatud online teadusajakirjas “Science Reports” avaldatud artiklis järeldavad teadlased, et sarnaselt inimestele tunnevad šimpansid sooje tundeid ning sotsiaalseid sidemeid ka pärast enda lähedaste surma ning et süsteemsete meetodite puudulikkus loomade leinakäitumise vaatlemiseks piirab meie teadmisi ka inimeste endi leinakäitumise evolutsioonilise päritolu kohta. (Van Leeuwen; Cronin ja Haun; 2017)

• 

Surmaga seotud rituaalset käitumist on täheldatud ka erinevate lindude puhul. Pärast seda, kui Ameerika loomade käitumise ekspert dr Marc Bekoff kirjeldas harakate matust, kus linnud katavad oma surnud kaaslase rohukõrtega, sai ta hulganisti kirju lugejatelt, kes on samuti märganud sarnast käitumist harakate ja ka teiste lindude seas. Dr Bekoff väljendab imestust selle üle, et osadel inimestel on raske uskuda, et ka loomad ning linnud kogevad sügavaid emotsioone ja empaatiat, arvestades seda, et ka inimeste empaatia on arenenud sellepärast, et on meile evolutsiooniliselt kasulik ning parandab meie ellujäämise seansse. (The Telegraph; 2009)

Eelmisel aastal õnnestus 8-aastasel USA poisil saada videosse leinavad peccaryd, (peccary on Ameerika mandritel elav metssea liik, keda peetakse tihti ka koduloomana). Videost on näha, kuidas metssead naasesid enda surnud karjakaaslase juurde korduvalt, nad togisid, nuusutasid ja hammustasid tema keha ning isegi magasid tema kõrval, et teda kiskjate eest kaitsta. Kuna peccary kuulub sigalaste sugukonda, siis paneb see materjal mõtlema ka selle peale, mida peavad läbi elama meie lihatööstuse sead intensiivses loomatööstuses ja tapamajas.

• 

Kuigi näiteid leinavatest loomadest on tegelikult veel väga palju, siis jagunevad arvamused endiselt kaheks – kui osad uurijad arvavad, et kurbus, empaatia ja lein on ka loomaliikide jaoks tavaline osa surmast, siis teised rõhutavad ikka veel, et meil ei ole loomade käitumist leinana tõlgendamiseks piisavalt alust. Järelduste tegemises peab alati olema ettevaatlik ning lähtuma parimatest teadmistest, ent aina kasvav hulk teaduslikke tõendeid toetab mõtet, et loomad on surmast teadlikud ning võimelised kogema leina. Võib olla on loomade emotsioonide uurimise ebapopulaarsuses ning visas arvamuste muutumises süüdi ka see, et aina uued leiud viitavad pidevalt halastamatult sellele, et meie loomade kohtlemise praktikad ei ole kooskõlas tänapäevase teadusliku arusaama ja tõendusmaterjalidega nende emotsioonide ja tundevõimelisuse kohta.

Nähtamatud Loomad võitleb igapäevaselt selle eest, et miljonite empaatiavõimeliste loomade elu paremaks muuta. Aita Sinagi loomi hakates meie püsitoetajaks, et saaksime koos loomade heaks veel enam ära teha!

Toeta meid!

Postituses on läbivalt kasutatud materjali allpool viidatud bioeetika professor Jessica Pierce artiklist.

Kasutatud kirjandus:

• Kressa, K. (2018) Kurb lugu: leinav mõõkvaal on vedanud surnud poega kaasas juba 17 päeva. Delfi Forte, 10. august. Kasutatud 20.09.2018, http://forte.delfi.ee/news/maa/kurb-lugu-leinav-mookvaal-on-vedanud-surnud-poega-kaasas-juba-17-paeva?id=83311145
• Magpies feel grief and hold funerals (2009) The Telegraph, 21. oktoober. Kasutatud 20.09.2018, https://www.telegraph.co.uk/news/earth/wildlife/6392594/Magpies-feel-grief-and-hold-funerals.html
• Pierce, J. (2018) What the grieving mother orca tells us about how animals experience death. The Conversation, 24. august. Kasutatud 20.09.2018, https://theconversation.com/what-the-grieving-mother-orca-tells-us-about-how-animals-experience-death-101230?xid=PS_smithsonian
• Van Leeuwen, E. J. C.; Cronin, K. A. ja Haun, D. B. M. (2017). Tool use for corpse cleaning in chimpanzees. Scientific Reports, 7, 44091. Kasutatud 20.09.2018, https://www.nature.com/articles/srep44091