Toeta

Emis – elu kui õudusunenägu

Sigade elu kujutatakse meedias ja lasteraamatutes endiselt sama idülliliselt, kui paljud võib olla oma lapsepõlvestki mäletavad. Pilt sellest, kuidas emis pikutab põhuhunnikute vahel ja imetab pisikesi põrsakesi ning seejärel saavad pojad ema kaisus puhata või ringi hullata, on kahjuks Eesti sigade jaoks aga kõike muud kui reaalsus. Sigade tegelik elu Eesti tööstusfarmides on täis õudusi, mis võivad ka tugevaima inimese südame kildudeks purustada. Üheks kõige kurvemaks võib pidada emasigade ehk emiste elu. 

Emis veedab terve imetamiseks ettenähtud aja metallvõrede vahel, kus puudub igasugune võimalus normaalseks kokkupuuteks oma järeltulijatega.

Praktikaid, mida emiste peal kasutatakse, peetakse loomade suhtes ühtedeks julmimateks. Elu kitsastes tingimustes betoonseinte vahel ei ole kellelegi kerge,  ent võrreldes nuumsigadega ehk sigadega, keda kasvatatakse otse söögiks, on emiste elu kordades pikem ja veel palju piinarikkam. 

Tänapäeva emise elu koosneb puurivõrede vahel puhkepausideta tiinustest, seemendamistest ja poegimistest. Suure osa oma õnnetust eksistentsist veedab emis nii kitsas puuris, et ei saa isegi ümber keerata. Poegadega kokkupuude toimub läbi metallvõre, mistõttu ei saa ei emis ega põrsad järgida oma instinkte, mis loomulikes tingimustes ema oma järeltulijatega nii tugevasti seovad. 

Imeline ootus

Selleks, et emis jääks tiineks, pannakse ta väikeste võrede vahele, mida kutsutakse seemendussuluks ja kus hoitakse teda kuni kuu aega. Jah, lugesite õigesti – emis veedab kuu aega väikeste võrede vahel, kus ta ei saa liigutada ega ümber pöörata, ta peab elama iseenda väljaheidete sees. Ja seda ainult selleks, et teda oleks lihtne seemendada ehk kunstlikult viljastada. Farmerid põhjendavad seda sellega, et kui loom ringi ei liigu, on lihtne vahet teha, milline emis kus asub. Liikumisvõimaluse pakkumine tähendaks, et seakasvataja peaks emiseid kõrvalipikute järgi eristama, mida peetakse seatööstuses liiga suureks lisapingutuseks. 

Emis on viljastamise perioodil kuni kuuks ajaks surutud piiravate võrede vahele vaid sel põhjusel, et sead ei vahetaks omavahel kohti ja farmeril oleks lihtne neil vahet teha ja neid seemendada.

Esimesed hetked koos

Umbes kaks nädalat enne arvatavat poegimist asetatakse emis emisepuuri põrsaste sündi ootama. Emisepuuri tingimused ei ole sugugi paremad kui seemendussulus.

Emis ootab liikumatult traatvõrede vahel oma põrsaste sündi umbes kaks nädalat.

Kui aeg kätte jõuab, sünnitab emis umbes 11 poega. Sigade emainstinkt on tugev ning emis soovib oma poegi näha, lakkuda ja tervitada. Paraku jääb ta aga kogu imetamisperioodiks kitsasse metallpuuri, nii et normaalne kokkupuude poegadega on täielikult välistatud.

Lisaks vaimsetele kannatustele tekitab ühes asendis lamamine emistele haavu ja lamatisi, pidevat valu ja meeleheidet. Ebamugavus, frustratsioon ja valu on sageli nii tugevad, et emised hakkavad enda pead vastu metallvõresid peksma ning neid närima. Samuti on tavaline, et emised proovivad meeleheitlikult ennast vastu puuri esiosa pressida, et nad ei peaks oma väljaheidete sees lamama. 


Sabade lõikamine

Enne nädalaseks saamist lõigatakse põrsastel ära sabad ning võib toimuda ka kastreerimine. See hetk on emisele eriti raske, kuna protseduurid tehakse sealsamas emisepuuri kõrval ning põrsad karjuvad südantlõhestavalt ema abi järele, emisel on aga võimatu oma lapsi kaitsta. 

Umbes nädalavanusel põrsal lõigatakse ilma igasuguse tuimestuseta ära saba.

Õudusunenägu algab uuesti

Põrsad võetakse ema puuri juurest harilikult ära 28 päeva vanuselt, mõnikord varem. Enamikest põrsastest saavad nuumsead, kelle eluiga on kuus kuud. Paar päeva pärast põrsastest võõrutamist pannakse emis tagasi kitsasse seemendussulgu, kus kogu õudusunenägu otsast peale algab.

Sead on loomult väga seltsivad loomad, kelle suhe oma järglastega normaalsetes tingimustes on kompleksne ja hoolitsev. Teadlased on avastanud üle 20 eri tähendusega häälitsuse, mida sead teineteisega suhtlemiseks kasutavad ning osadest ema häälitsustest saavad ka juba vastsündinud põrsad aru. Kas pole armas fakt, et imetavatel põrsaemadel on kombeks isegi oma lastele lausa laulda? Tööstusfarmis ei saa emis aga isegi oma poegade poole vaadata, pisemaid põrsaid soojendada ega kaitset pakkuda.

Sigadel on pikaajaline mälu ja kogu elu jooksul ei unusta emis ilmselt ühtegi pesakonda. Emise eluperiood on küll pikem kui nuumsigadel ning ulatub paari aastani, aga võime ainult ette kujutada, et ilmselt sooviksid nad surra varem.