Sofia Schneider-Sepping

Enne teist maailmasõda oli inimeste hoiak bakteriaalsete haiguste kohta suuresti erinev tänapäevasest. Iga haav kujutas endast inimesele tõsist ohtu, kuna võis mädanema minna ja bakterite kolooniatele kodu pakkuda ilma, et inimesed midagi teha saaksid. Kopsupõletik oli peamine surmapõhjus. Arstid olid tuberkuloosi, difteeria ja düsenteeria vastu praktiliselt jõuetud.

40ndatel aastatel see muutus, kui bioloog Alexander Fleming tutvustas maailmale antibiootikume, mille ta töötas välja tänu avastusele, et hallitusseened hävitavad baktereid. Nüüd oli lõpuks ometi arstidel tõhus moodus igasuguste surmavalt ohtlike bakteriaalsete haiguste ravimiseks. 

Maailma Tervishoiuorganisatsioonilt kuuleme tänapäeval aina rohkem bakteriaalsetest haigustest, mis on saavutanud antibiootilise resistentsuse ehk immuunsuse antibiootikumide mõjule. See tähendab, et täpselt nii, nagu inimene on geneetiliselt oludega kohandumise eesmärgil arenenud võimeliseks laktoosi lahustama, on need bakterid evolutsiooni käigus omastanud võime antibiootikumide vastu kangekaelselt ellu jääda. Teisisõnu on haigusi, mida antibiootikumidega enam ravida ei saa, sest keha on nende vastu immuunsuse tekitanud. Meie imeravim bakteriaalsete haiguste vastu võitlemisel muutub järk-järgult kahjutuks.

See stsenaarium viib meid olukorda, kus varasemalt kergesti ravitavad haigused võivad edaspidi muutuda väga raskesti ravitatavateks ja protseduurid, nagu keisrilõige sünnitusel, elundite siirdamised ja isegi hambaravi võivad taaskord muutuda eluohtlikeks ettevõtmisteks.

Juba praegu haigestuvad ainuüksi Ameerika Ühendriikides igal aastal ligi 2,8 miljonit inimest antibiootilise resistentsusega haigustesse, mille tulemusel sureb iga aasta umbes 35 000 ameeriklast. Need numbrid kasvavad iga aastaga ja 2050. aastaks on tõenäoliselt antibiootilise resistentsusega haigused maailma kõige sagedasemaks surmapõhjuseks, nõudes iga aasta ligi 10 miljonit inimelu.

Siinkohal võiks küsida, kust need bakterid oma vastupanuvõime antibiootikumidele saavad. Mõnes mõttes on see justkui midagi õpitavat ja pärilikku. Bakterid peavad antibiootikumidega tihedases kokkupuutes olema, et evolutsiooni tulemusel nendele vastupanu osutada. Kahjuks on inimesed loonud nendele bakteritele ideaalse koha, kus neid antibiootikumidega tasapisi ära harjutada.

Siinkohal tulevad mängu tööstusfarmid ja massiline loomakasvatus. Kujuta endale ette tänapäevast tööstusfarmi, kus loomade paigutamisel ei ole raisku lastud ühtegi ruutmeetrit: aina rohkem ja rohkem sigu, kanu ja lehmi majutatakse aina väiksematesse ruumidesse ja oludesse. Nii tihedalt, külg-külje vastu pressitult, on need loomad ükskõik, millise haiguspuhangu vastu ülimalt kaitsetud. Bakterid saavad nende tihedalt üksteise lähedal olevatel kehadel kiiresti levida ja paljuneda.

Selleks, et loomi haiguspuhangu eest kaitsta ning et nende liha bakteritega ei nakatuks ja lõpuks ikka söögikõlblik oleks, süstitakse ning söödetakse loomadele mitmetes tööstusfarmides igapäevaselt antibiootikume ja ravimeid, mida neil loomulikus ning ruumikamas keskkonnas vaja ei oleks. Läbi loomsete saaduste tarbimise jõuavad nende antibiootikumide ja ravimite jäägid ka inimeste kehasse. Niiviisi endalegi teadmata harjutame end tasapisi pidevalt väikeses koguses antibiootikumide ja ravimitega ning üsna pea saavutab meie keha nende suhtes immuunsuse.

Seega võib siit järeldada, et ühe olulise kohana justnimelt nendes hiiglaslikes tööstusfarmides kujunevadki välja antibiootilise resistentsusega bakterid, kes on tänu inimeste loodud keskkonnale õppinud antibiootikumidega harjuma ja neile vastupanu osutama.  Me võime küll oma käsi pesta ja olla teadlikud põhilisest toiduohutusest, kuid see ei kaitse meid kõigi haiguste eest. Samal ajal kui arstid ja teadlased teevad meditsiinis suuri edusamme, liigume me iga aastaga aina kaugemale ajast, kui bakteriaalsed haigused olid kergesti ravitavad. See olukord on midagi, mille oleme seda mitte ette ennustada suutes loonud, pannes loomad suurema toodangu nimel väga tihedalt hiiglaslikesse tööstusfarmidesse elama ning tekitades bakteritele ideaalsed võimalused vastavaks evolutsiooniks.

Selle jaoks, et ennast ja oma lähedasi kaitsta, saab igaüks meist anda omapoolse panuse, eelistades tööstusfarmide toodangule väikefarmide ja mahetoodangut. Samuti oleks mõistlik ka üleüldine lihatarbimise vähendamine oma dieedis. Selle asemel saab oma toidulauale tutvustada suuremas koguses taimset toitu: nt kaunvilju ja pähkleid, mis on valgurikkad ja tervislikud ega sisalda antibiootikume.