Ilmselt oled juba teadlik asjaolust, et muna ja -broilerkanade näol on tegevmist kahe erineva kanatõuga. Neid on inimese poolt erinevate viisidega ja erinevateks eesmärkideks aretatud. Kui mõned erinevused kohe välja tuua, siis broileritibu kasvab keskmiselt neli korda kiiremini kui munakana tibu ning isegi nende pidamistingimused erinevad üksteisest üsna drastiliselt.

Oleme oma blogis siiani käsitlenud väga palju munakanade heaoluprobleeme ning puurikanade julma elu. Seekord kirjutame viiest faktist broilerkanade kohta, mida sa tõenäoliselt veel ei teadnud.

Broileritibud aretatakse kasvama üleloomulikult kiiresti üleloomulikult suurteks. 

Kahjuks ei ole loomatööstustes tänapäeval enam imekspandav kohata lihaks kasvatatavat brilerkana, kes on oma keha jaoks liiga raske. Tihti ei suuda tibu isegi korralikult püsti püsida. 40 päeva vanuselt on 27%-l broilertibudel suuri raskusi oma kehakaalu toetamisega ning 3.3% neist on kasvanud juba nii raskeks, et nende jalad ei jõua neid isegi kanda. Broilertibud on kõige kiiremini kasvavad loomad meie planeedil.

See asjaolu on geneetilise aretamise tulemus, mis algas ligi 50 aastat tagasi. Selle ajaga on kanade loomulikku kasvu tohutult kiirendatud – kui kunagi võttis kanal aega 112 päeva, et kasvada 1.1 kg raskuseks, kulub nüüd vaid ca 47 päeva, et kana kasvaks ligi 3+ kg raskuseks. Võrdluseks võib tuua, et kui inimlaps kasvaks sama kiirelt, nagu tänapäeva “mutantkana”, kaaluks kõigest kaheaastane laps ca 275 kg.

Broilerkanade ebaloomulikult kiire kasv põhjustab neile tõsiseid terviseprobleeme ja kehalisi vigastusi.

Võib vaid ette kujutada, kui kurnav on väikese kana kehale, kui ta peab veidi rohkem kui kuu ajaga kasvama mitu korda kiiremini, kui oleks loomulik. Kahjuks on jalgade deformeerumine, luumurrud, südame -ja kopsuhaigused, hingamisraskused ja enneaegne surm vaid mõned heaoluprobleemid, millega broilerkanad oma lühikese ja piinarikka elu veetma peavad. 

Broilerkanu kasvatatakse tihedalt kokku surutuna akendeta ruumi põrandal. 

Lisaks liiga kiire kasvu tulemusel tekkinud kehalistele probleemidele on broilerkanade kurb igapäevaelu ka see, et neid kasvatatake väga tihedalt kokku surutuna akendeta ruumi põrandal. Mida suuremaks nad kasvavad, seda kitsam neil põrandal on. Seega lisaks sellele, et nad ei jaksa oma keharaskust enda jalgadelgi kanda, ei saa nad ruumikitsikuse tagajärjel end isegi ümber pöörata. Samuti ei näe kanakesed kunagi ka päikesevalgust.

Kanad on sunnitud istuma kuumal ja räpasel põrandal. 

Kahjuks ei lõpe broilerkanade kannatused siinkohal veel kaugeltki. Kuna terve põrand, millel kanad terve oma elu veedavad, on kaetud väljaheidete ja muu mustusega, on kanade alune põrand kuum. Väljaheited käivitavad põrandal komposteerumisprotsessi, mis eraldab suurtes koguses ammooniumi ja metaani. Selle tulemusel on põrand kogu ulatuses ligi 30.5 kraadi Celciust. Vaesed kanad peavad sisse hingama ammooniumi ja tolmusegust õhku.  

Sellised tingimused on perfektsed ka bakterite tekkeks, paljunemiseks ja levikuks. Kanade rinnaesised ja jalad on liigkiire kasvu ja üksteisega tihedalt koosistumise tulemusel sulgedeta, punased ja hellad. See muudab kanad omakorda vastuvõtlikuks bakterite ja haiguste suhtes. 

Suurtööstuse kanakasvatus saastab keskkonda ja joogivett. 

Intensiivse kanakasvatuse tagajärgedel tekib suurtes kogustes nitraati, fostaafi, ammooniumit ning kahjulikke baktereid. Äravooluvee, kanade väljaheidete ning õhku eralduvate gaaside tõttu on see kõik meie keskkonnale saastav. Suur osa saastest jõuab ka m.h meie joogivette ning seeläbi meie kehadesse.