Tapamaja töötajad: lihatööstuse hammasrataste vahel

Tobias Leenaert

Artikkel tõlgitud Tobias Leenaerti blogist

Kristina Mering on Tallinna Ülikooli sotsioloogiamagistrant, kes on viinud läbi intervjuud tapamaja töötajatega nende suhtumise kohta loomadesse ja oma töösse. Ta tegi seda Eesti suurimas tapamajas. Kristina esitles oma tööd 16. juulil 2016 Euroopa loomaõiguste konverentsil CARE, mis toimus Varssavis. Intervjueerisin teda pärast ettekannet.

Kristina Mering

Mis innustas sind seda uurimust tegema?

Kristina Mering: See uurimisprojekt oli osa minu bakalaureuseõpingutest sotsioloogias. Ma valisin tapamaja töötajate teema, sest see tundus huvitava uurimismaterjalina. Lisaks tahtsin ma mõista, kuidas inimesed niisuguse vägivaldse loomuga tööl hakkama saavad. Mulle tundus see hea viisina, mõistmaks inimse-looma suhet laiemal tasandil.

Kas sa kirjeldaksid seda tapamaja? Kas seal toimuv on iseloomulik kogu tööstusele?

See on kõige suurem ja moodsam tapamaja Eestis. Tapetakse nii sigu kui veiseid. Sea keha töötlemises osaleb 21 inimest, veise puhul 37. Liin algab sea torkamisest ja lõpeb liha toiteväärtuse märgistamisega. Enne, kui sead torkega tapetakse, pannakse nad gaasikambrisse. Varem anti sigadele elektriošokk, et nad teadvuse kaotaksid, aga mõnikord muutis see loomad hoopis ärevamaks, nii et süsteemi muudeti. Ka gaasikambrid on sigadele väga piinarikkad, kuid vähemalt ei torgata sigu elusana. See on kahest halvast parem.

Millised on nõuded inimestele, kes tapamajja tööle kandideerivad?

Põhimõtteliselt on töölevõtmisprotsess niisugune: kandidaatidele näidatakse videot tapmisprotsessist. Need, kes ei oksenda, võetakse vastu. Õppimine toimub töö käigus.

Millised on töötingimused?

Töötempo on väga kiire. Umbes kolm siga tapetakse minutis. Töö sisaldab kiireid korduvaid liigutusi, mis tekitavad ville ja lihaspingeid, tööd tehakse nii kuumas kui külmas ja seejuures väga teravate nugadega, mis võivad õnnetusi põhjustada. Kõik intervjueeritavad nõustusid, et nad saavad sellise töö eest liialt madalat palka.

Mida arvavad tapamaja töötajad oma tööst?

Keegi intervjueeritavatest ei pidanud seda oma kutsumuseks elus ning tapamajja tööle jõuti võrdlemisi juhuslikult. Peamiselt seetõttu, et teisi variante eriti polnud. Tööjõu voolavus on erakordselt suur.

Kuidas nad oma töö “ebameeldivusega” hakkama saavad?

Et olla võimeline seal töötama, peavad nad kõik tunded eemale tõrjuma, blokeerima. Kuna nad ju mõistavad, et võtavad loomadelt elu, peab neil olema tugev tõrjemehhanism niisugustest mõtetest hoidumiseks. Nad loovad endale rutiini, mis tuimestab emotsioonid ja lubab neil oma tööd teha ilma mõtlemata, et nad tapavad. Kui ma ühelt töötajalt loomadelt elu võtmise kohta küsisin, vastas ta nii: “Kui me selle peale mõtleksime, oleks see vale koht, kus töötada.” Neil on kõrvaklapid peas ja nad kuulavad muusikat või raadiot. Arusaam, et tapamajad peavad olemas olema, et keegi peab olema see, kes tapab, aitab neil samuti toime tulla. Tundus, et neil oli tugev vajadus õigustada nii tapamaja institutsioonina kui ka iseenda rolli selles.

Nad ei suutnud kujutleda maailma ilma tapamajadeta?

Nad ei suutnud ette kujutada taimetoitlaste maailma. Kui ma uurisin neilt maailma kohta ilma tapamajadeta, siis paistsid nad üsna segaduses, et kes siis farmiloomi tapma hakkaks.

Mis oli kõige üllatavam asi, mida sa õppisid?

Keegi töötajatest ei suutnud tappa vasikaid. Mõnikord põleb ümbruskonnas mõni laut maha ning omanikud saadavad vasikad tapamajja, et neist vabaneda. Tavalised tõrjemehhanismid ei tundu noorte loomade puhul aga toimivat. “Vasikad on midagi muud,” ütles üks töötajatest mulle, “ma ei suuda nende puhul oma südant külmaks teha”. Vasikate pisarad mõjutavad töötajaid palju enam kui täiskasvanud veiste omad, millega nad igapäevaselt kokku puutuvad. Nii et üllatav asi oli see, et kui erakorraliselt saadeti tapamajja viisteist vasikat, siis ei suutnudki pikaajalise tööstaažiga lihunikud neid tappa ja loomad saadeti tagasi.

Foto autor: Karin Kaljuläte

Mulle näib, et on üsna ebainimlik lasta kellegi päevast päeva loomi tappa. Samas oleks ilmselt isegi problemaatilisem, kui inimesed selles protsessis ei osalekski ja kõik tehtaks ära masinate poolt…

Jah, kui inimesed sellega enam üldse seotud ei oleks, siis muutuks distants tapmisakti ja lihatootmise ning -tarbimise vahel veelgi suuremaks. Praegu suundubki kogu asi automatiseerimise poole ja ma eeldaksin, et millalgi tulevikus läheb vaja vaid paari inimest, kes kogu protsessi jälgiksid. Aga tervet protsessi automatiseerida pole ilmselt kuigi lihtne. Näiteks kõnealuses tapamajas vajati pelgalt veise nülgimise jaoks kümmet inimest.

Mis tunne sul oli seda uurimust läbi viia?

Ma lülitasin oma emotsioonid välja, ilmselt sarnasel moel nagu töötajad seda teevad. Kui ma jälgisin tapaliini, kus loomad minu silme ees verest tühjaks jooksid, siis ma püüdsin jääda ratsionaalseks ja koguda olukorra kohta võimalikult palju infot. Ma nägin seda võimalusena. Ma küsisin küsimusi, sellal kui sigu minu ees tapeti. Alles siis, kui ma sõitsin bussiga koju tagasi ja sain rahulikumalt hingata, märkasin, kuidas mu jalad värisema hakanud olid. See oli esimene võimalus taas mina ise olla ja ma sain aru, kuidas niisugune kogemus mind mõjutanud oli. Saapad, mis on tapamaja verega koos, on mul siiani alles.

Kas sinu jaoks oli võimalik, või kerge, tapamaja töötajaid mõista?

Ma tahtsin koguda infot, et aru saada, mis tunne neil on niisugust tööd teha. See kogemus üsnagi veenis mind, et see on uskumatult keeruline ja et neil töötajatel pole sageli erilisi valikuvõimalusi. Nad ei teinud seda otsust vabatahtlikult. Ma ei nõustu muidugi sellega, mida nad loomade tapmise kohta ütlesid. Aga mul ei ole tarvis võtta loomade osas samasugust hoiakut, et mõista, kui tohutult keeruline neil töötajatel on.

Mis sa vastaksid inimesele, kes ütleb, et meil ei peaks töötajatest kahju olema, sest see, mida loomad läbi elavad, on võrreldamatult jubedam?

See, et loomade olukord on hullem, ei tähenda, et me ei peaks töötajatele kaasa tundma. Tegu ei ole mingi kannatamisvõistlusega, vaid oluline on tajuda selle süsteemi probleeme tervikuna. Ma arvan, et tapamaja töötajate kohutavad töötingimused võiks olla kasulikuks argumendiks nende inimeste veenmisel, keda n-ö loomade-pärast-sõnum ei kõneta.

Mida sa selle uurimusega saavutada loodad?

Minu eesmärk oli piiluda tapamaja telgitagustesse ja näidata, et me ei peaks nimetama sealseid töötajaid “õelateks” või “halbadeks inimesteks” (mida ma vahel loomakaitsjatelt kuulnud olen). Tuleb vaadelda loomatööstust terviksüsteemina, mis loomi ära kasutab ning ka töötajatele, kes peaksid süsteemi elus hoidma, väga negatiivset mõju avaldab.

Veel sellel teemal:

Timothy Patchirat “Iga kaheteistkümne sekundi tagant”

Gail Eisnitz “Tapamaja”

Jennifer Dillard “Tapamaja õudusunenägu”