Toeta

Intervjuu Nähtamatute Loomade vabatahtliku Meritiga: saame kõik loomi aidata

Intervjuu ilmus algselt 12.10.2021 Delfis.

MTÜ-s Nähtamatud Loomad vabatahtlikuna tegutsev Merit Valge räägib intervjuus, miks farmiloomade elud on samavõrd olulised kui lemmikloomade omad.

Kuidas leidsite tee põllumajandusloomade päästmise juurde, mis selleks ajendas?

Oma koduorganisatsioonist Nähtamatud Loomad kuulsin esimest korda 2018. aasta kevadel, kui olin põhitöö kõrvale otsimas rohkem tähendusrikkaid väljakutseid, mis aitaksid maailma paremaks muuta. Vabatahtlike ankeeti täites ei osanud ma muidugi veel arvata, et see kogemus hakkab olema nii suur osa minu elust, aga Nähtamatute Loomade maailmavaade ja tegutsemisviis klappis minu omaga uskumatult hästi. Kuna põllumajandusloomad peavad taluma väga palju ebavajalikke kannatusi, on nende heaks vabatahtlikuna tegutsemine olnud minu jaoks tohutult jõustav.

Millised on olnud kõige vapustavamad või hingeminevamad lood, millega olete selles töös kokku puutunud?

2019. aastal käisime koos paari loomadest hooliva Riigikogu liikmega Eesti suurimas karusloomafarmis vaatamas, millistes tingimustes sealsed asukad elama peavad. Nägime ilusaid kohevaid, aga surmani hirmunud rebasepoegi pisikestes traadist puurides, mille read näisid lõputuina. Üks rebane vaatas mulle sügavalt silma ning tol hetkel lubasin talle mõttes, et karusloomafarmid saavad Eestis keelustatud. Seda rebast ma küll päästa ei saanud, aga käesoleva aasta suvel, pärast mitmendat katset see julm praktika seadusega keelustada, sai lõpuks talle antud lubadus teoks.

Karusloomafarmide petitsiooni arutamine Riigikogu Maaelukomisjonis. Foto: Riigikogu.

Milline on Teie enda suhe loomadega, kuidas see kujunes – on Teil kodus mõni koduloom?

Lapsena oleksin ma soovinud, et kogu mu kodu oleks loomi täis ning üritasin enda vanemate kurvastuseks koguaeg igasuguseid tänavalt leitud elukaid koju tassida. Nüüd, täiskasvanuna, olen aru saanud, et saan palju rohkem ja efektiivsemalt loomi aidata hoopis paremate vahenditega ning õnneks on see suur tung neid majutada ka üle läinud. Meil on kodus küll üks armas koer nimega Laki, aga temast meile täiesti piisab.

Samal ajal usun, et sooviks teisi elusolendeid mittevajalikest kannatustest säästa ei pea omama loomadega erilist sidet, kõik loomad ei soovigi inimestega suhelda ning samuti ei pea seda soovima kõik inimesed. Sellest hoolimata tahavad enamik inimesi loomadele vaid head ning loomakaitsjate töö ongi loomade aitamine igaühele sobival moel talle kättesaadavaks teha. Suured muutused saavad toimuda siis, kui kõigil on võimalus panustada.

Farmiloomi peetaks lemmikloomadega võrreldes justkui vähem väärtuslikuks. Kas oskate lahti seletada, miks see nii ei ole? Kuidas peaksid inimesed neisse loomadesse/lindudesse tegelikult suhtuma?

Kui rääkida loomadest, siis esimesena tulevad tõesti pähe kas lemmikloomad või metsikud loomad. On lausa raske ette kujutada, et tegelikult on põllumajandusloomade osakaal maailmas võrreldes metsikute loomadega kümneid kordi suurem. Teaduslikult pole meil aga alust arvata, et farmiloomad tunneksid valu ja kannatusi vähem kui lemmikloomad või isegi inimesed.

Kuna elame arenenud ühiskonnas, siis usuvad inimesed, et meile söögiks kasvatatavate farmiloomade heaolu on seadusega tagatud. Reaalsus on aga see, et põllumajandusloomad kogevad väga palju vaimseid ja füüsilisi kannatusi, mida inimesed saaksid väga väikeseid muudatusi tehes tohutul määral vähendada.

Enamik tööstusfarmides kasvatatavatest loomadest ei saa iialgi tegeleda loomuomaste tegevustega ning kogevad pidevalt nii vaimseid kui füüsilisi kannatusi.

Hiljuti päästsime Nähtamatute Loomade tiimiga ühest Eesti suurimast puurikanalast peaaegu 200 kana, kellest paljud ei jõudnud alguses isegi oma jalgadel seista, kuna puuritingimustes puudub võimalus oma jäsemeid normaalselt kasutada. Samuti diagnoosis loomaarst neil eluohtliku haiguse, mida kohe ravima asusime. Loomulikult teatasime sellest ka puurikanalasse, kust linnud pärit olid, sest loomaarst ütles, et see nakkav ja kannatusterohke haigus on ilmselt kõigil samas kanalas olevatel kümnetel tuhandetel lindudel. Kanalast aga vastati, et nemad kanade ravimisega tegelema ei hakka, samuti ei pakuta neile halastussurma.

Õnneks saavad kõik inimesed loomi aidata. Sellistes tingimustes elavate lindude kannatusi saab vähendada jättes puurikanade munad ostmata, loomade puhul tasub piirata oma lihatarbimist ja eelistada väiketootjatelt või mahekasvatusest pärit liha. Samuti tasub kõigil, kes loomade pärast südant valutavad, vormistada oma lemmikule loomakaitseorganisatsioonile püsiannetus .

Kui neid loomi tööstuslikul otstarbel mitte kasvatada, siis milline on nende ja meie tulevik?

Nähtamatutes Loomades tegutseme selle nimel, et koos inimeste elatustaseme tõusuga pakuksime ka farmiloomadele paremaid elutingimusi. Hetkel on farmiloomade olukord paradoksaalsel kombel olnud inimeste heaolu kasvuga pöördvõrdelises suhtes – mida rikkamaks oleme saanud, seda rohkem toodetakse ülikitsastes ja ebaloomulikes tingimustes liha, mille lõpuks söömise asemel hoopis tihtilugu prügikasti viskame, sest tegelikult me selliseid koguseid ära süüa ei jõua.

Mida saaksime ära teha, et inimesed käsitleksid loomi sõprade, mitte objektidena?

Farmiloomad on inimeste silmade alt ära kolitud – karjamaa või taluhoovi asemel kasvavad siga, lehm ja kana nüüd tööstuslikes suurhoonetes, kus on koos kümneid tuhandeid loomi. Sellistes tingimustes on väga raske looma näha indiviidina, tarbija ei näe looma ju tegelikult üldse.

Nähtamatutes Loomades soovime inimestele jutustada nende loomade lugusid, et julgustada tarbima loomseid tooteid vähem ja läbimõeldumalt ning astuma vastu eriti julmadele praktikatele nagu näiteks foie gras tootmine, munakanade väikestes puurides pidamine ja sigade sabade lõikamine.