Toeta

Mis tunne on külastada Eesti suurimat karusloomafarmi?

Saame novembri keskel Toompeal kokku Riigikogu liikmetega ning hakkame üheskoos sõitma Eesti suurima karusnahatootja poole. Keila külje all Karjakülas asuv karusloomafarm kuulub soomlastele ning sinna mahub kuni 160 000 looma.

Astume autost välja ja suured ülearetatud rebased paistavad juba kaugelt silma. Hais on samuti väga tugev, see jääb kummitama veel pikalt pärast farmiskäiku. Olen küll näinud karusloomadest pilte ja videosid, aga pole vangistatud loomade vahel kõndimist kogenud. Kohapeal on teisiti, hullem. Okei, tuletan endale meelde, et tulin siia olukorda uurima ja pilte tegema. Pean end kokku võtma ega saa praegu lasta emotsioonidel võimust võtta.

Näen esimesi puure ning loomade uudishimulikke ja ärevaid silmi. Siin elab vangistuses 10 000 rebast: see on nii suur arv, et ei mahu pähegi. Lõputute puuride vahel kõndides ei suuda mõista, kuidas saavad karusloomakasvatajad üle saja tuhande looma eest hoolt kanda, neid on ju nii palju.

Kõnnin edasi ja näen hirmust kangestunud rebaseid. Kuklas surub mõte, et kohe-kohe nad nahastatakse ning need imearmsad, targad loomad hukatakse ainult selleks, et saada nende nahka. Veebilehel www.karusloomakasvatus.ee oli varem üleval teave, et karusloomad hukatakse reguleeritud ja kõige humaansemal viisil, mis tekitab minimaalselt kannatusi ja piinu. Kuid minkide gaasitamine ja rebaste elektrišokiga surmamine (üks elektrivarras suhu ja teine pärakusse) pole humaanne! Karusloomakasvatuse lehekülg on nüüd suletud, võibolla oli aeg “humaanne” ära muuta ja otsida paremat väljendit, täpselt ei teagi.

Jään ühe puuri juurde kauemaks seisma, sest selline imeloom vaatab mulle sügavalt silma. Tunnen, kuidas süda murdub ja leian end võimatust olukorrast. Ta ei peaks sündima ainult selle jaoks, et keegi teeb temast mütsituti või krae. Kõikvõimalikud õigluse küsimused tiirlevad peas: miks, kuidas, kes, milleks nii tehakse. Ma ei saa teda täna päästa, ega ka neid tuhandeid rebaseid ja naaritsaid. Puuride vahel käimine muutub aina rõhuvamaks ja kannatamatuks, emotsioonid saavad võitu ja tahaks ainult karjuda. Sellel pildil oleva rebase nimeks panen Säde ja kannan teda enda südames alati kaasas.

Külaskäik farmi oli niivõrd emotsionaalne, et ei tunne end tükk aega iseendana ja mõtlen muudkui neile loomadele, kes minust maha jäid. Õhtul vaatasin kodus oma kasse ja lubasin, et neile ei tee keegi kunagi liiga. Mina saan hoolitseda nende kasside turvatunde eest, aga tuhandete karusloomade saatus on selleks aastaks otsustatud. Ka järgmisel viiel aastal on kindel, et need armsad loomad elavad ja kasvavad ainult selleks, et nad hukata ja kasutada nende nahka. Mida saad Sina teha?

Karusloomafarmide keelustamise eelnõu on alates novembrist uuesti Riigikogus arutlusel. Pärast farmi külastust ja loomade kannatuste nägemist, tahan näha veelgi rohkem vaeva, et nende armsate loomade väärkohtlemine lõpeks.

Nähtamatud Loomad alustas kampaaniat, et koguda annetusi julmade karusloomafarmide keelustamiseks Eestis. Vaid koos saame anda neile tuhandetele lootuse kaotanud silmapaaridele kõlava ja selge hääle ning lõpetada loomade kannatused igaveseks!

Anneta kohe!

Aita karusloomi, nemad ja Säde vajavad Sind!