Mida paremat teha ühel reedesel päeval kui end töölt vabaks võtta ja sõita teise Eesti otsa kanu päästma? Veel parem on kutsuda kaasa ka oma elukaaslane ja töökaaslased, kes alati väljakutseteks valmis on.

Nii juhtuski, et selle asemel, et reedel rahulikult tööd teha ja pärast töökaaslastega pubisse õlut libistama minna, otsustasime 10. septembril  juba varahommikul kanafarmi poole teele asuda. Ees ootas pikk sõit Tallinnast Lõuna-Eestisse.

Ma arvan, et me kõik olime õhinal nõus selle teekonna ette võtma, sest olgem ausad – päästeaktsioon kõlab sada korda põnevamalt kui üks tavaline päev oma mugavustsoonis. Lisaks, olen kuulnud palju õuduslugusid tööstuses peetavatest loomadest, aga varem pole avanenud võimalust oma silmaga neid tingimusi näha.

Sama mainisid ka mu töökaaslased Marek ja Karel. Nad tahtsid kaasa tulla, et näha, kust kohast ikkagi tulevadi need munad, mida nad poest ostavad. Mäletan, et algkoolis käisime ekskursioonil McDonaldsis ja nägime ära külmlao täis tooraineid ja seda, kuidas paari minutiga burgereid valmistatakse. Küll aga ei näidatud meile koolis kordagi, kust tuleb liha ja muna ja kuidas käib elu ühes tööstuslikus farmis. Enamus meist ei näe oma elu jooksul mitte kunagi neid loomi. Elame mullis, kus need loomad on nähtamatud ja odav valmistoit ilmub poelettidele. 

Taustainfot sain ma nii palju, et kohale jõudes ootab meid ees ~170 kana, kelle tervis tuleb üle kontrollida ja seejärel nad uutesse kodudesse toimetada. Olime jaotatud autodesse paari kaupa. Mina olin autojuhi rollis ja minu elukaaslane Reelyka sai ülesandeks koos teiste tiimiliikmetega kanad kiirelt läbi vaadata ja autodesse transpordipuuri paigutada. Kanade tervist oli vaja enne uutesse kodudesse viimist kontrollida, et nad vajadusel veterinaari juurde viia. Mina jälgisin, et autosse saaks õige arv kanu ja et puuri uks oleks õigel ajal kinni ja lahti – et kõik toimiks kiirelt ja turvaliselt. Seejärel pidime meie auto peal olevad 20 kana toimetama Lääne-Virumaale nende uude kodusse. Marek ja Karel olid eraldi autoga ja nende ülesandeks oli päästetud kanad toimetada Pärnumaale. Eelnevalt olid Nähtamatud Loomad leidnud inimesed üle Eesti, kes soovisid kanad oma maakodudesse võtta.

Kanad, kes meid ees ootasid, on pärast ühte aastat munemist kaotanud oma tööpotentsiaali. Tootmisettevõttel on majanduslikult kasumlikum need kanad piltlikult öeldes lahti lasta ja uued elujõulised noored asemele palgata. Kana eluiga võib parimates tingimustes ulatuda kuni 10 aastani, aga need kanad saadetakse peale aastast tööd varajasele pensionile ehk gaasikambrisse hukkamisele. Jah, ettevõttel ei ole kasulik neid kanu lihaks müüa. Lihaks kasvatatakse broilereid.
Hoiatati, et kanad võivad olla räsitud ja haiged, kuna nad elavad kogu oma “elu” väikesel A4-suurusel pinnal. Jällegi on põhjus rahas – ettevõttele maksab iga ruutmeeter. Võib öelda, et ootasin ühe rahategemismasina nägemist, mis töötab kanade jõul.

Kohapeale jõudes ei erinenud pilt väga kirjeldatust. “Üllatuseks” olid kanad päris ja nad ei olnud kilepakenditesse pakitud nagu meie poelettidel. Kahjuks olid paljud kanad räsitud, sulgedeta, veriste küüntega ja päikesevalgusest hirmunud. Jah, need kanad on elanud terve oma elu ilma akendeta hoonetes ja pole kordagi saanud kõndida muru peal, tunda tuult oma sulgedes ega teha kanaasju. Kui oleksin niisama sattunud nendest hoonetest mööda jalutama, siis ma poleks ilmselt kunagi arvanud, et seal hoitakse elusaid loomi. 

Kanad olid kõik oma nägu ja tundsin nende läheduses olles sarnast sidet nagu oma kassidega. Vaadates neile otsa, näed nende emotsioone – hirmu ja väsimust. Nende silmist on näha, et neil kõigil on omaette iseloom ja karakter. Hiljem, kui kanad olid esmasest šokist taastunud ja said esimest korda oma elus arbuusi ja maisi maitsta, oli näha nende meeleolu paranemist. 

Näha, millistes tingimustes kanad elavad ja seda, et kohtleme neid nagu elutuid asju, tekitab viha. Tekib süütunne, et olen suure osa oma elust läbi tarbimisvalikute toetanud tööstust, mis toetub kellegi kannatustele. Teeb ka kurvaks, et paljud mu sõbrad ja tuttavad elavad samamoodi, nagu mina kunagi, oma valikuid analüüsimata.   

Ma arvan, et keegi meist ei laseks neil kanadel sellistes tingimustes elada, kui nad meie oma koduloomad oleksid. Võrdleksin olukorda Põhja-Korea situatsiooniga. Isegi kui me kuuleme lugusid seal nälgivatest ja kannatavatest inimestest, ei tõtta me sinna appi, kuna meil puudub isiklik emotsionaalne side kellegagi sealt ja arvame, et meie võimuses pole midagi nii kaugel muuta. 

Võiks ju arvata, et seaduse silm hoolitseb meie kõigi eest ja et ettevõtlus loomadega tegelevates valdkondades on inimlikult reguleeritud. Kuid ettevõtjad optimeerivad oma kasumit loomade elutingimuste arvelt täpselt nii kaugele, kui on lubatud ja senikaua, kuni tarbijad tooteid ostavad. 

Pärast sellist kogemust on väga raske näha põhjust odavaid puurikanade mune osta. Kindlasti ei ole nende loomade kannatused seda väikest erinevust rahas väärt. 

Kas see aktsioon oli minu arvates vajalik ja reaalselt muudab midagi pikemas perspektiivis? Tundsin rõõmu iga üksiku päästetud kana pärast, kes said uue koju ja samas kurbust nende tuhandete pärast, kellele õnn ei naeratanud. Iga päästetud kana oli päästmist väärt, isegi kui kõiki teisi polnud kohe võimalik aidata. Samamoodi nagu enamik meist tõttaks appi jõkke uppuvale loomale, päästeti ka need kanad. Usun, et me kõik tahame loomi aidata, kui meid pannakse nendega silmitsi ja meile antakse selleks võimalus.

Kahjuks, kui me loomi ei näe, siis me ka ei tunne midagi. Väga hea oleks, kui rohkematel inimestel oleks võimalik nende loomadega kohtuda. Antud aktsioon andis võimaluse nendel kanadel rääkida meile oma lugu. Meie saame nende lugu jagada edasi teistega, et ka teistel oleks võimalus näha. Meil on võimalik oma tarbimisvalikutega näidata, et me ei toeta sellist tööstust. Meil on võimalik jätta puurikanade munad ostmata. Nii sünnib muutus pikemas perspektiivis.