Toeta

Kristina Mering: loomakasvatuse tulevik on suure heaoluga väiketootmine

Loomade heaolu on huvitav valdkond. Ühelt poolt toob see inimesi kokku ja on ühendav väärtus, sest me kõik hoolime loomadest ja ei taha, et neid halvasti koheldaks. Teisalt võime vahel näha, kuidas erinevad suhtumised, kuidas täpselt loomadest hoolima peaks, võivad inimesi ka lahkarvamuste ja polariseerumiseni viia, kirjutab Kristina Mering.

Hea meel on tõdeda, et riigikogu karusloomafarmide keelustamise otsus tõi avaliku arvamuse uuringute põhjal lõviosa Eesti elanikest selle loomade kannatuse lõpetamise poolt kokku – Kantar Emori märtsi andmetel arvas 75 protsenti Eesti elanikest, et karusloomafarmid ei peaks lubatud olema.

Ka riigikogu liikmete hulgas on keelustamise eelnõu toetajaid kõigist fraktsioonidest. Loomade heaolu väärtustamine selles teemas ei sõltu erakondlikust kuuluvusest või poliitilisest maailmavaatest.

Loomakaitseorganisatsiooni eestvedajana on olnud tänutunnet tekitav näha karusloomafarmides toimuva suhtes üha suuremat ühiskondlikku seisukohavõttu ja loomade kannatuste mittetoetamist. Eesti areneb meie kõigi silme all üha hoolivamaks. Küll aga mõistan samal ajal hästi ka sellega kaasnenud poleemikat ja küsimusi, et mis saab edasi.

Uute teemade lävepakul

Oleme ühiskonnana uute teemade lävepakul. Saame väärtuspõhiselt aru, et loomi tuleb hästi kohelda. Samal ajal tähendab see teatud ebamugavaid vestlusi ja karmile tõele otsa vaatamist, et osad kunagi ammu langetatud otsused ei ole olnud kooskõlas loomade heaolu hindava väärtusega, nagu näiteks karusloomafarmide tegevus.

Asjaolu, et hakkasime rääkima karusloomafarmide näitel loomakasvatusest läbi loomade heaolu väärtustamise vaatevinkli, on avanud vestluse ka teiste farmiloomade kohtlemise küsimusteks.

Mõnel juhul on see küsimus väikse hirmuga küsitud, et kas nüüd ei tohi varsti enam üldse loomi kasvatada ja mõnel juhul õigustatud laiendusena, et kui me ühtede loomade kitsas traatpuuris pidamist ei toeta, siis miks näiteks kanade ca A4 suurusel pinnal traatpuuris pidamine meid ei häiri.

Samal ajal on intensiivfarmide loomakasvatajad hakanud muret tundma, kas nende valdkonna status quo on löögi alla sattumas ja tavapraktikad ei saa jätkuda.

Kui lugeda ERR-i portaalis ilmunud Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liikme Kerli Atsi kommentaari, siis tal on kindlasti õigus selles osas, et loomade vabalt karjatamine on tugevas languses ja see on murekoht nii loomade heaolu kui ka talupidajate perspektiivist. See oleks kasulik talupidajatele, loomade heaolule, aitaks vähendada keskkonnajalajälge ning parandada meie tarbimisharjumusi, kui Eesti liiguks väiketootmise mudeli poole.

Mida Atsi artikli mõttearendusele veel aga tugevalt lisada sooviks, on analüüs Eesti loomakasvatuse hetkeolukorrast.

Ma toetan lähenemist, et Eestis peab olema kättesaadav väiketootmise toodang, kus loomad on kõrge heaoluga ja heades tingimustes. Loomi tuleb kohelda humaanselt, kui me ühiskonnas sõltume nende toodangust toidulaua jaoks.

Paraku praegust liha- ja piimatootmist vaadates on väikekasvatus sealiha ja piima puhul peaaegu olematu valdkond – sisuliselt kogu toodang pärineb tööstuslikest suurfarmidest, intensiivsest loomakasvatusest, kus loomade heaolu suhtes madala hinna jaoks kompromisse tehakse. Halvemad elutingimused väljenduvad näiteks vähemas liikumisruumis ja puudulikes tegevusvõimalustes. 

Me loome tarbijatele potentsiaalselt eksitava narratiivi, kui räägime kohalikust loomakasvatusest viisil, mis jätab mulje, nagu olekski tegu vaid väikekasvatuste ja peretaludega. See on ideaal, mille nimel tuleb veel palju vaeva näha, aga millest oleme Eestis veel kahjuks kaugel.

Kui vaatame Eesti seakasvatuse hetkeseisu, siis sigade Aafrika katk sõi sisuliselt välja väikekasvatuse ja alles jäid vaid hiiglaslikud tööstuslikud seafarmid. Sealiha on Eestis populaarsuselt kõige levinum lihaliik, kuid olen üsna kindel, et ka suurimad sealihasõbrad väärtuspõhiselt ei toeta seda viisi, kuidas intensiivkasvatuses neid tarku olendeid peetakse.

Osalesin eelmisel aastal seakasvatuse infopäeval, kus arutati muuhulgas sigade vajadusi ja murekohti praeguses seakasvatuses. Põllumajandus- ja toiduameti esindajad, kes olid selleks hetkeks teinud põhjalikud külaskäigud valdavasse ossa Eesti seafarmidest, tõid murekohana välja loomade pidamistingimustes liigset loomade arvu seasulus, laialt levinud põrsaste tuimestuseta sabade lõikamist ja sigade tegevusvõimaluste puudumist paljudes farmides.

Põrsaste sabade lõikamise lõpetamine hakkab lähiajal kindlasti rohkem ka meedia vahendusel tähelepanu saama, sest see on julm praktika, mida tarbijad ei toeta. Sel kevadel läbiviidud Kantar Emori uuringu põhjal pea 90 protsenti Eesti elanikest ei arva, et kuni seitsmepäevaste põrsaste tuimestuseta sabade lõikamine peaks lubatud olema.

Valdav osa Eestis praegu poelettidel müüdavast sealihast pärineb seega tööstuslikust loomakasvatusest, kus loomade heaolu tagamine on keeruline. Seda seetõttu, et eesmärgiks on toota võimalikult soodsat liha, hoides muuhulgas kokku loomade liikumisruumilt, tegevusvõimalustelt, allapanult, mis on heaolu tagamiseks olulised kriteeriumid.

Ühes tööstuslikus seafarmis võib olla näiteks 10 000 siga, mistõttu tootmisfookus on massil ning vähem individuaalsete loomade heaolul. See ei ole sigade kasvatamine, vaid sigade tootmine, nagu kirjutas Nils Niitra kunagi Postimehes.

Eestis on suur potentsiaal väikekasvatuseks, kus väiksema loomade arvuga oleks rõhk heaolul ja kvaliteedil. Näeme vaikselt kasvamas “lihabutiike”, mis kaubanduskeskustes või erakauplustena kanda kinnitavad, kuid potentsiaal kasvuks selles vallas on suur.

Praegu on olulised küsimused, et kui tarbida liha, siis kust see pärit on ja kuidas loomad on elanud. Tänu vastustele saame oma valikutega toetada humaansemat ja suurema heaoluga loomakasvatuse arengut ning lisaks kvaliteetsema toote, mis pole kaheldava väärtusega odav massprodukt.

Parem seis on lihaveisesektoris, kus suur osa kogutootmisest on mahetoodang ja loomad saavad elada õues neile sobivates tingimustes, neil on liikumisruumi ja tegevust. Nad pole tööstuslikus kinnises hoones betoonpinnal, vaid elavad enne hukkamist paremates tingimustes.

Küll aga on suur murekoht piimalehmadega, sest sisuliselt kõik viimase ca 20+ aasta jooksul Eestis ehitatud piimatootmisüksused on suurtootmise laudad, kust loomad enamasti ei saa aastaringi välja. Keskmine tootmishoone on tuhandete lehmadega tööstusfarm.

Meile kuskilt tuttav juurdunud ajupilt “lehmadest aasadel” ei vasta enam tõele, sest piimalehmade puhul on valdav osa tootmisest kauge ja kinnine, tööstuslik masstootmine eesmärgiga kõige odavamat võimalikku toodet saada.

Kasvab piimatoodang, mis saame ühelt lehmalt, aga väheneb lehmade arv. Tootmise intensiivsus võib omada tugevaid negatiivseid tagajärgi loomadele, kelle eluiga nii intensiivsest tootmisest üsna lühikeseks jääb, lehm elaks muidu umbes 20 aastat, intensiivtootmises heal juhul viis, sest piimakogused ühe lehma kohta on tõusnud absurdsetesse kõrgustesse, millega paigutame end Euroopas küll üheks esirinnas olijateks.

Jääb aga küsimata küsimus, kas me tõesti tahame olla Euroopas parimad selles, kui palju me ühelt lehmalt piima suudame välja pigistada? Eriti, kui tagajärjeks on loomade heaoluprobleemid, sõra- ja udarahaigused ja vähenenud töökohtade arv maapiirkondades, sest automatiseeritud intensiivkasvatus palkab heal juhul vaid mõned töötajad, ülejäänu teevad masinad.

Ma arvan, et enamik meist ei peaks õigeks piimatootmist “mis tahes viisil” tootmisintensiivsust suurendades ja ühe lehma toodangut jaburatesse kõrgustesse ajamist. Kuskilt läheb piir, kust me ei pea enam õigeks intensiivkasvatust ja soovime paremat kohtlemist ja humaansemat toidutootmissüsteemi, mis toidab rahva, kuid mitte loomade julmade kannatuste hinnaga.

Vajalik on mõõdukus

Mis on mõjutanud meie loomakasvatuse sellist intensiivset olukorda? Suur osa mõjust pärineb kindlasti Nõukogude ajast, sest näeme sarnast tendentsi ka teistes endistes idabloki riikides. Samal ajal Lääne-Euroopas on kohati toodang isegi suurem kui meil, kuid tootmissüsteem on üles ehitatud väikestele ja keskmise suurusega farmidele.

Põllumajanduskoda toob samuti  välja, et Euroopa mõttes suurtootmine on Eesti mõttes pelgalt keskmine, sest meie süsteem on masskasvatusele orienteeritud. Euroopa üks suurimaid sealihatootjariike Taani kasvatab aastas meist mitu korda rohkem sigu, kuid suudab hoida tootmise kontrolli all, farmid mõistliku suurusega ja tänu sellele loomade heaolu kõrgema.

Näiteks seakasvatuses on meil Viljandimaal kuuekorruseline hiigeltootmishoone, kus peetakse umbes 60 000 siga ühes hoones koos. See on 1974. aastal ehitatud tootmiskompleks, mis kandis nime Eksperimentaalne Sealiha Tootmise Kombinaat, nüüdseks EKSEKO. Kas me peame praegu, aastal 2021, endiselt heaks mõtteks jätkata nõukoguliku tootmissüsteemi eksperimente ja tööstustootmise jätkamist intensiivsel kujul?

Ma usun, et küsimus sellest, millist põllumajandust ja loomakasvatust me ideaalis Eestis näha tahame, ei saaks suure tõenäosusega enamike inimeste silmis vastuseks esimese asjana “masstootmine, kitsad sulud, vähe liikumisruumi ja väljas käimise võimaluse puudumine”.

Ka avaliku arvamuse küsitlused nii Euroopa Liidus laiemalt, aga ka Eestis spetsiifilisemalt näitavad, et peame farmiloomade heaolu oluliseks. Küll aga peame tõele näkku vaatama: kui tahame näha kvaliteedi paranemist, paremates tingimustes elanud loomadelt pärinevat toodangut, siis on mõistlik arvestada ka selle kõrgema hinnaga.

Praegused lihatooted on mõneti kummaliselt odavad just tootmisviisi murekohtade tõttu, mis teevad tööstuslikus loomakasvatuses antibiootikumide liigkasutuse, loomade heaoluprobleemid ja negatiivse keskkonnamõju võrrandiga kaasas käivaks nähtuseks.

Lihatoodete soodsa hinna tõttu oleme jõudnud Eestis lihatarbimise statistikas samuti murettekitavasse olukorda, kus Tervise Arengu Instituudi (TAI) riiklike toitumissoovituste põhjal sööme me umbes kolm korda rohkem liha, kui meile hea ja tervislik oleks.

Seega kuluks mõõdukus selles valdkonnas ära nii meie enda tervise, loomade heaolu, aga ka kohalike väiketootjate toodangu ostmise mõttes, mille hind on küll kõrgem, kuid mida vähem tarbides saame vähendada liigset lihatarbimist. Keskmine eestlane sööb praegu aastas ca 80 kilo liha. Soovituslik kogus TAI andmetel oleks aga ühe-kahe tikutopsi suurune kogus päevas.

Seega kutsun üles teadlikule ja kvaliteetsemale, mõtestatud tarbimisele, mille puhul iga valik, mis ostukorvi läheb, on läbi mõeldud ja lihatooted satuksid ostukorvi küll harvem, see-eest aga tunduvalt kvaliteetsemal kujul, Eesti kohalikelt väiketootjatelt ja suurema heaoluga loomadelt. Nii saame tarbijatena arendada Eesti väikekasvatust ja vähendada suurtootmise osakaalu, mis ei ole ka jätkusuutlikuks tööandjaks maapiirkondades – automatiseeritud tootmises on hiigelfarmis vaid paar töötajat.

See tähendab, et läbi väikefarmide arengu saame soodustada ka regionaalarengut tuues maapiirkondadesse rohkem töökohti ja tegevust, kui soodustame väikefarmide arengut. Sellest võidaksime pikas plaanis nii enda tervise ja mõõdukama tarbimise, loomade heaolu aga ka keskkonnamõjude lõikes.

Artikkel ilmus 4.06.2021 ERRi arvamusportaalis – https://www.err.ee/1608233469/kristina-mering-loomakasvatuse-tulevik-on-suure-heaoluga-vaiketootmine