Viimaste andmete kohaselt on Eestis lihatarbimine eelmise aastaga võrreldes kasvanud elaniku kohta ca 9 kilo ning jõudnud 87 kiloni aastas. Lihatööstus rõõmustab, toitumisteadlased lasevad pead norgu. Mida need numbrid tähendavad ja mis mõju omab see laiemas plaanis, arutleb Kristina Mering.

Tervise Arengu Instituudi toitumisteadlased on aastaid valutanud südant eestlaste tasakaalust väljas toidulaua üle, kus lihatooted domineerivad aukohal, tõrjudes taldrikult välja piisavas koguses köögiviljad, teraviljad ja muu tasakaalustatud toitumise jaoks olulised toidugrupid.

Kui riiklike toitumissoovituste järgi oleks hea mõte mitte süüa rohkem kui ca 1-3 tikutopsi suurune kogus liha päevas, mis on ca 100 grammi, siis tegelikult sööme mõnikord ühe toidukorraga mitme päeva normi lihatooteid.

Kui norm oleks alla 40 kg liha aastas, siis 87 kg elaniku kohta on midagi, mida me lihtsalt ei saa endale lubada, kui me ei taha elustiilihaiguste kummitama tulekut.

Eriti suureks probleemiks osutuvad töödeldud lihatooted nagu vorstid, singid ja peekon. Seda arvestades on väga murettekitav lugeda lihatööstuse esindajate reklaamlauseid, et “Peekon sobib teadupoolest iga toidu kõrvale”, kui pikaaegse tervise vaatevinklist sellised soovitused ei ole eriti hea mõte.

Südame- ja veresoonkonnahaigused

Liigse lihatarbimise puhul võib esmapilgul tunduda, et milles siis ikka asi on, mis see väike vatsake nii halb on või et mõni ülekilo ei pea kohe probleem olema. Murekoht seisneb selles, et süües liiga palju töödeldud lihatooteid, nagu me praegu kipume tegema, kasvatame riski südame- ja veresoonkonna haiguste tekkeks, soolehaigusteks ja isegi teatud vähi tekkeks.

Probleem ei ole lihatarbimises kui sellises, vaid sellises lihatarbimises, mis küündib 87 kiloni elaniku kohta ja on üle kahe korra rohkem kui teadlaste poolt määratud norm. Praeguste lihatarbimise harjumuste statistika järgi võib järeldada, et me sööme ennast haigeks ja võime lühendada sellega oma tervelt elatud eluaastaid.

Kindlasti ei ole ainult lihatarbimine haiguste põhjustajaks, kuid see on üks oluline osa teguritest ja meie toitumisharjumustest üks suurimaid osasid.

Enamik mu tutvusringkonnast, kellega olen riiklikest toitumissoovitustest rääkinud, on ausalt tunnistanud, et neil ei ole aimugi, mis on normi piiresse jääv lihakogus ja on ausalt nentinud, et piisavas koguses köögivilju nende toidulaualt läbi ei käi.

Sellises olukorras mõjuvad turunduskampaaniad “Sealiha – hea liha” ilmselt väga veenvatena, olgugi, et sealihatarbimine on juba praegu tugevalt üle soovitusliku normi, kuid sellegipoolest soovib lihatööstus selle rasvase liha tarbimist veelgi kasvatada.

Kuna me lähtume kognitiivsest mõtteveast, et kui see oleks meile kuidagi halb, siis seda ilmselt ei reklaamitaks ja see poleks lubatud, võime sattuda ebatervisliku ja südame- ja veresoonkonnahaigusi süvendava liigse töödeldud lihatoodete tarbimise küüsi, ise seda isegi mõistmata, sest meil lihtsalt puudub info, kui palju oleks mõistlik liha tarbida.

Nagu enamik meist, olen ka mina huvitatud, et inimesed elaksid tervelt ja pikalt hea elu, seega ei tundu vastutustundlik lihatööstuse suurenev promotöö, et nende tooteid veelgi enam tarbitaks.

Liha tundlik maine

Miks on selline olukord juba aastaid kestnud, et lihatarbimine Eestis üha kasvab ja on ammu ületanud soovitusliku normi kahekordselt ja laastavad tervisemõjud näivad justkui paratamatusena, aga lihatööstuse turundusveskid jätkavad jahvatamist, et liha veelgi rohkem söödaks?

“Lihatoodete soolane ja rasvane hõrk mekk mõjub enamikele inimestele üsna hullutavalt, seega oleme altimad välja lülitama igasuguse info, mis kutsub lihatarbimisel üles mõõdukusele.”

Ühelt poolt on lihatarbimine ja toiduvalikud kindlasti tundlik teema. Ilmselt on sedagi artiklit lugedes üsna ebamugav hakanud, sest vaikselt hiilib naha vahele tunne, et justkui midagi head tahetakse käest ära võtta ja õnnis teadmatus rikutakse ära. Lihatoodete soolane ja rasvane hõrk mekk mõjub enamikele inimestele üsna hullutavalt, seega oleme altimad välja lülitama igasuguse info, mis kutsub lihatarbimisel üles mõõdukusele.

Teisalt oleme jõudnud Eestis olukorda, et elanikkonna majanduslik võimekus on piisavalt kasvanud, et saame endale lubada liigse lihatarbimise luksust. Kasvanud pole ainult lihatarbimine, vaid tarbimine tervikuna. Toidu osas on lihal teatud luksuslik maine, mistõttu majandusliku eduloo arenedes haarame pigem rasvaste ribide järgi ja jätame köögiviljasalati tähelepanuta kui vastupidi.

Lisaks ei ole praegu veel toimumas midagi, mis takistaks vabaturumajanduse kontekstis lihatööstusel endiselt suuremaid numbreid ambitsioneerimast ja suurt kasvupotentsiaali planeerimast.

Meil ei ole veel laual arutelu lihamaksust, ühest taimse toidu päevast nädalas või muudest meetmetest, mida kaaluda ja erinevates riikides ka rakendatud on, et asi kontrolli alla saada.

Sellega seoses meenub Soome presidendi Sauli Niinistö kommentaar, kui temalt küsiti, mida ta arvab ühest taimsest päevast nädalas. Niinistö osutas, et ta ei oska midagi arvata, sest ta ise tarbib liha vaid ühel päeval nädalas.

Lahenduste varalaegas

87 lihakilo pealt 40 peale enamasti üleöö ei keri, kui arvestada tõhusat harjumuste muutmise teadust ja meie aju ülesehitust.

Hea uudis on see, et alternatiivid liigsele lihatarbimisele on muutumas üha paremaks ja osad neist on nii head, et on võlunud ka suurimad lihasõbrad andnud fännideks. Näiteks Beyond Meat’i hernevalgust taimne burgerikotlett on toidupoodide lihaletis, sest see on tekstuurilt ja maitselt läbinud ka kõige nõudlikuma maitsemeele testid ja lihtsalt ei sobiks mujale letile seetõttu kuidagi.

Positiivsel noodil saab välja tuua, et ka lihatööstused ise on taimseid lihaalternatiive tootma hakanud, et tooteportfelli laiendada. Hiljuti teatas HKScan, et tuleb 2020. aastal turule uute taimsete toodetega. Sarnased näited on tuua enamikest Euroopa riikidest, kus lihatööstused oma oskusteabe heast maitsestamisest, marinaadidest ka taimse tooraine tarbes rakendusse lasevad.

Liigse lihatarbimise probleemi lahenduste radadel veel rännates on lihavaba päeva näiteks Eestis Taimne Teisipäev, mis jagab praktilist infot – retseptid, toidunipid, tootesoovitused – kuidas vähendada lihatarbimist ja lisada rohkem taimset oma menüüsse, et tasakaalustatumalt toituda.

Praegu tegutseb Taimne Teisipäev vabatahtliku algatusena, aga probleemi kasvades ei jää muud üle, kui rakendada lihavaba päev koolides, kaitseväes, riigiasutustes kui riigipoolse sekkumisena tasakaalustatuma ja keskkonnasõbralikuma toidulaual nimel.

Sellest sügisest rakendas näiteks New Yorki linnavalitsus kõikides koolides Meatless Monday (ek – lihavaba esmaspäev), et USA liigse lihatarbimisega võidelda ja noortele tervislikuma toidu kogemust varajasest east peale jagada. Ameerikas on lihatarbimine elaniku kohta ca 100 kg ehk siis neil on veel rohkem tööd tarvis teha kui meil Eestis.

Esimene samm, mida igaüks meist astuda saab, on enda valikute peale mõtlemine. Hea mõte on aeg-ajalt vahetada liharoog taimse variandi vastu või vähendada liha kogust taldrikul, suurendades taimse toidukraami osakaalu. Sellega teed ennekõike teene iseendale ja oma tervisele, kõrvalmõjuna vähendades oma mõju keskkonnale.

Kui leiad hea toidunipi, kuidas vähem liha süüa ja rohkem taimset eelistada, soovita seda ka sõbrale, sest ilmselt kuluks ka tal ära info, kuidas paremini süüa. Pühad on tulekul – tervislikumad igapäevaharjumused on ilmselt üks toredaim kink meie lähedastele, mis me teha saaksime. 

Artikkel ilmus esmaskordselt ERRi arvamusportaalis