Toeta

Kas loomade heaoluseadused ikka tagavad loomade heaolu?

Loomakaitsjate tegevuse peale kehitatakse tihtipeale õlgu, et seda kõike pole ju vaja ja tegelegu inimesed tähtamate asjadega, nagu nälg ja sõda. Meil on ju olemas juba seadused ja nõuded, mis kaitsevad loomi ja tagavad nende heaolu, mis siis veel valesti on?

See arvamus on aga ekslik: näiteks ei peeta kõigist õigusaktidest alati kinni ning lisaks on paljud nõuded niivõrd nõrgad, et isegi nende järgimine ei loo loomale piinavaba elukeskkonda. Toome siinkohal välja mõned kitsaskohad nii loomakaitseseaduses kui ka loomade pidamist puudutavates nõuetes, et näidata, kui kaitsetus olukorras loomad meie ümber tegelikult igapäevaselt elavad. Allpool loetleme mõningad seadused, millega peaks olema loomade heaolu väidetavalt tagatud:

Munakanad ja broilerid

  • Munakanade pidamistingimused ei tohi ohustada kana tervist ega heaolu.

Puurikanalas on igale kanale antud elamiseks ühe A4-paberilehe suurune ala. On raske ette kujutada, kuidas saab sellises kitsikuses olla kanade tervis ja heaolu tagatud. Neil pole ruumi isegi ümber pöörata, ammugi rääkimata tiibade sirutamisest või ringi jalutamisest.

  • Ruumis või ehitises, kus kanu peetakse, peab vältima pidevat mürataset, mis ületaks 65 dBA.

Võrdluseks: tolmuimeja müratase on umbes sama – 70 dBA. Seaduse järgi on seega kanadel lubatud elada päev läbi justkui töötava tolmuimeja kõrval. Kanad on müra suhtes tundlikud ning lakkamatu vali heli tekitab neile palju stressi.

  • Kõik munakanad tuleb vähemalt korra päevas üle vaadata, broilerid lausa kaks korda. Haiged ja vigastatud linnud peab teiste seast eemaldama ning andma neile arstiabi.

Need nõuded tunduvad mõistlikud ja peaksid kanu piisavalt kaitsma, kuid nende täitmisega on palju probleeme. Eesti suurimates farmides elab ühes kanalas ca 300 000 lindu, kelle heaolu kontrollivad üldjuhul vaid paar töötajat. Neil töötajatel ei ole füüsiliselt võimalik iga päev kõiki linde üle vaadata. Parimal juhul jõuavad nad eemaldada vaid surnud kanad, kelle haigusi ja vigastusi oleks pidanud märkama juba palju varem.  

  • Ühes puuris võib pidada kuni seitset munakana.

Nii tihedalt üksteise kõrval elades ei ole kanadel piisavalt ruumi, et ringi liikuda ja tiibu sirutada. Lisaks on nad tihti sedavõrd nurka surutud, et ei pääse isegi sööma ega jooma.

  • Loomi ei tohi aretada viisil, mis põhjustab neile kannatusi.

Broilerikanade aretamine põhjustab neile aga justnimelt suurt valu ja kannatusi. Broilerid on aretatud kasvama äärmiselt kiiresti ja suureks ning kogukaks, mis tekitab neile tohutuid piinu: kanade jalad on haiged, neid kimbutavad südameprobleemid, nad surevad tihti südamerabandusse või kukuvad omaenese raskuse all kokku.Viimane tuleneb sellest, et majanduslikult ei ole mõttekas aretada kanade jalgu suuremaks kasvama, vaid ainult keha. Seda siis rohkema liha saamise eesmärgil.

Karusloomad

  • Karuslooma pidamise ruumis või ehitises peab loom saama liigiomaselt käituda, end puhastada, heita lamama, sirutada jäsemed välja, tuhnida, närida jms.

Tegelikuses ei ole karusloomadele võimalik farmis taolisi elutingimusi tagada. Rebased, naaritsad jt karusloomad on metsloomad, kes vajavad ringi liikumiseks suurt maa-ala. Karusloomafarmis on antud neile elamiseks vaid pisike puur, kus on ruumi astuda kõigest paar sammu edasi-tagasi.

Näiteks ujumine on naaritsa elus väga tähtsal kohal: looduses elab ta veekogu kaldal ega liigu kunagi veest kaugemale kui 100 meetrit. Karusloomafarmis ei puutu naarits aga üldse veega kokku ega saa kunagi ujuda.

  • Puure ei tohi paigutada üksteise kohale selliselt, et väljaheited langeksid alumisse puuri, ega kõrvuti selliselt, et loomad saaksid üksteist vigastada.

Karusloomafarmid ei ole tegelikult teinud midagi selleks, et takistada väljaheidete kukkumist teistesse puuridesse. Lisaks peetakse loomi sageli mitmekesi ühes puuris: see tekitab neile suurt meeleheidet, mistõttu nad hakkavad üksteist purema ja vigastama.

  • Karuslooma tervist ja heaolu peab kontrollima vähemalt üks kord ööpäevas. Haigestunud või vigastatud karusloomale tuleb anda arstiabi.

Eesti suurimas karusloomafarmis Karjakülas kasvatatakse korraga mitutsadat tuhandet looma. Nende elutingimusi jälgivad aga kõigest käputäis töötajaid, kes ei suuda kuidagi hoolitseda selle eest, et iga looma heaolu on iga päev tagatud.

Selle loeteluga saaks ilmselt jätkata veel mitu lehekülge; siin postituses tõime aga välja põhilised loomade heaolu tagavate seaduste puudujäägid. Ehk paneb see inimesi rohkem mõistma, miks meil üldse on vaja loomakaitsega tegelevaid organisatsioone ning miks on vaja eriti just farmiloomade heaolu eest võidelda.