Toeta

“Kanad ju ei ole paitamiseks” …või on?

Vabatahtlik Brigitta Nõmmik puurikana uude koju viimas. Foto: Paul-Kristjan Abram

10. septembril organiseeris Nähtamatud Loomad suurima kanade päästeaktsiooni, mis Eestis korraldatud on. Värske vabatahtlikuna sain võimaluse aidata neid linde halbadest elutingimustest ja hukkamisest päästa. Munatööstuses elavad kanad lühikese kannatust täis elu ning linnud hukatakse väga noorelt, kui nende munatoodang langema hakkab. Puurikanadel ei ole selle aja jooksul võimalik isegi oma tiibu sirutada ning nad ei saa kunagi kogeda täisväärtuslikku elu.

Kanade päästeaktsiooniga õnnestus meil kitsastest traatpuuridest ja surmamisest päästa 176 kana ja viia nad uutesse kodudesse üle Eesti. Sellisest ettevõtmisest osa saada oli liialdamatult elumuutev kogemus ning kindlasti üks kõige liigutavamaid päevi kogu mu elus.

Ühelt poolt valdas mind kanalasse sõites heldimus ja positiivne ärevus, et hetkel puuris nukrutsevatel kanadel pole veel aimugi, et juba täna muutub nende maailm tundmatuseni. Teiselt poolt võttis terve keha üle hirm vaatepildi ees, mis kanafarmis avalduda võib ning teadmatus kanade seisundi kohta. Kõigeks tuli valmis olla.

Aktsioon oli ootamatusi täis ning esimene nendest võttis meid vastu juba kohe, kui olime farmiväravatest sisenenud. Munafarm on äri, mille toodangut soovivad autod voorivad hoovist läbi terve päev ning see ei sobitu just kõige paremini rahuliku kanade päästmise kontseptsiooniga. Kiire tööpäev farmis ei saanud seisma jääda ning tänu survele kiirelt tegutseda ei olnud enam aega ka enda emotsioonidele mõelda, vaid algas missioon.

Kui rääkida ei oska, siis järelikult valu ei tunne?

Farmitöötajad tõid algselt kanad meie jaoks õue mitme kaupa käte vahel, kuid see enam-vähem normaalne vaatepilt eskaleerus kiirelt ning juba toodi linde välja tihedalt täis topitud pealt kinnistes plastkastides, kus vaesed linnud ei saanud isegi kaela sirgeks ajada. Pead jalgade vahel hoidvad kanad hoidsid kümne küünega kastipõhjast kinni, kui üritasime neid hellalt üksteise alt ja pealt välja aidata. Meie õrn ja ettevaatlik lähenemine vapustas farmitöötajaid, kes omakorda ehmatasid meid väitega, et „ega kana ju aru ei saa, mis temaga tehakse“. 

Puurikana teekond uude koju on alanud. Foto: Joanna Joa

Lisaks oli kahju kuulda, kuidas farmitöötajad arvasid, et kardame kanu, kuigi tegelikult üritasime käituda võimalikult empaatiliselt ja hellalt nende tundevõimeliste olenditega, kes olid nii palju kannatusi oma elus näinud. Õige pea hakkasid farmitöötajad jõuga kastidest kanu välja tirima. Seda nähes tekkis klomp kurku ning oli tahtmine karjuda seda robustset lindude kohtlemist nähes, kuid selle asemel otsustasin siiski missioonile edasi keskenduda, milleks oli kanade turvaliselt ühest kohast teise toimetamine. Kanu enda käte vahele võttes tekkis mul instinkt enne transportboksi panekut kana rahustada ja pai teha, kuid saime seda tehes veel kurbi õpetussõnu puurikanala töötajate poolt – „kanad ei ole paitamiseks“.

Nii jõudsid puurikanad esimest korda päevavalguse kätte. Foto: Joanna Joa

Minu jaoks üks kainestavamaid hetki selles kaoses oli katkiste küünte ja jalgadega kanade liigutamine. Nende verd enda kätel nähes ei oleks tahtnud teha muud, kui nad sealsamas terveks ravida ning neile arusaadavas keeles selgeks teha, et nüüd on neil turvaline, oht on möödas. Nad saavad nüüd koju!

Arutasime tiimiga, et kanad on ootamatult rahulikud ning ei tahtnudki meie käest põgeneda, vaid pigem tundsid silitustest rõõmu ja hoidsid küüntega kõvasti kätest kinni. Tegelikult olid ka kanad kindlasti stressis ja kartsid. Esimest korda elus päikesevalgust nähes, tiibu sirutades ning traadist võrestiku asemel pehmet heina varvaste vahel tundes oleks ilmselt iga elusolend veidi šokis ning ettevaatlik.

Väljendades sealsamas mõtteid kanade räsitud seisukorra kohta – puuduvad suled, põletikud, katkised jalad ja vigastatud kehad – tõid farmitöötajad võrdluseks, et vanad inimesed näevad ka halvad välja ning pole neil häda midagi. Kana võib parimatel juhtudel elada kuni 10-aastaseks, need kanad seal olid vaevu aastased ning ei ole võrreldavad vanuritega. Nende kanade räsitud seis ei jätnud kedagi meist külmaks.

Südamepõhjani liigutav teekond puurist paradiisi

Enne farmist lahkumist sai igasse päästetud kanadega puuri tee peale kaasa maisi ning arbuusi janu kustutamiseks. Arbuus kanadele väga meeldib! Sellel päeval oli nende esimene kokkupuude taoliste viljadega ning mitmes puuris taganesid kanad alguses hirmunult nende veidrate toitude eest.  Aeg-ajalt piilusime, kas keegi on juba arbuusi ka proovinud, kuid läks ikka tükk aega enne, kui esimene julge ampsu võttis. Tema eeskujul liitusid teisedki kanad ning uude koju jõudes seisid linnud ahastuses tühjaks näritud arbuusikoorte ümber ning nõudsid juurde. Imeline oli näha, kuidas nad nii kiiresti kohanesid ja üksteise eeskujul õppisid!

Kana esimest korda arbuusi söömas. Foto: Paul-Kristjan Abram

Mina olin tunnistajaks 12 kana uude koju viimisele. Kõik päästetud kanad said endale kirjeldamatult imelised ja mõnusad uued kodud ja nii ka need 12 vaprat, kelle uue elukeskkonna koos tiimiliikmetega üle vaatasime. Uues kodus oli meeleolu juba imehea ning kontrast vana puurikanala kitsa traatpuuriga meeletu. Nüüd, meie teekonna lõpul kana sülle võttes, oli teda raske lahti lasta. Kogu keha ja meelt valdas täielik hingerahu ning mitte ainult sellepärast, et nii suurepärane muutus on lõpuks toimunud nende kanade elus, vaid kana süles hoidmine ja silitamine lihtsalt mingil seletamatul viisil on rahustav. Emotsionaalse olendiga kontakti loomine täidab südame ning ka hooliv side tekib kiiresti – täpselt nagu näiteks koera, kassi või teise inimesega.

Kana uues armastavas kodus. Foto: Paul-Kristjan Abram

Kana tahab teha kanaasju!

Kuni teised kanad veel puuris arbuusi ja maisi näksisid ning omavahel muljetasid, sai minu süles olnud kana hakata tegema oma esimesi samme murul, mis märkis ära tõelise kanaelu alguse – päikese käes mõnulemine, maailma avastamine ja armastust täis vaba elu. Asetasin kana maha ning nagu oli ka aimata, siis ei arvanud tema sellest esialgu midagi. Tõenäoliselt jooksis tema peast läbi nii palju küsimusi ja kahtlusi, et turvalisem oli mitte liigutada. Julgustuseks oli ta ees kõigi lemmikuks saanud arbuusilõik maiustamiseks ning tasapisi hakkas ta oma tiibu sirutama! Kirjeldamatu soojus tekkis südamesse, kui kana hästi ettevaatlikult ühe jalaga maapinda kompas ning seejärel teise jalaga järele astus. Ringi jooksmiseks oli veel vara, kuid esimesed julged sammud olid tehtud ning pärast aastat vaid traatpinna peal elamist, oli pehme ning turvaline pind jalge all. Sellel hetkel tundus isegi uskumatu, et kahjuks ei tähenda iga kana elu aasal tatsamist ja oma kanasõpradega mängimist.

Koos on ikka julgem astuda ning peagi aitasime ka järgmise kana tema seltsi neile eraldatud murulapikesele. Neid koos murul vaadates meenus, millised näevad tegelikult välja täisväärtuslikku elu elanud kanad – kohevate puhvis sulgedega, õnnelikud, kaunid ja enesekindlad! Meie päästetud kanadel on veel pikk teekond minna, aga võib juba ette kujutada, kuidas nad aastate pärast meenutavad aega, mil nad räsituna puurides elanud tööstuskanadena sinna jõudsid ja kui õnnelikult ning läikivate sulgedega nad nüüd mööda suurt aeda ringi promeneerivad.

Hing ja mõistus, mitte masin

Mõrkjasmagus tunne on siiski hinges, sest meist jäi kanalasse maha hoomamatu arv kanu, keda ootab ees äärmiselt kurb saatus. Nende kanade elu jääb palju lühemaks kui see tegelikult peaks olema ning ka see lühike aeg on täis vaeva ja kannatust. Kuigi see on imeline, et 176 kana said võimaluse hakata lõpuks täisväärtuslikku elu elama, on seda tegelikult  kõik kanad väärt. 

Mitte ükski hingeline, tundevõimeline ja intelligentne olend ei vääri terve elu kitsas traatpuuris elamist ning masina kombel sundtööliseks olemist!

Jätkan Nähtamatutes Loomades tegutsemist, et nende lindude kannatused lõppeksid ja nende heaolu paraneks – see sügav kogemus päästeoperatsioonilt jättis unustamatu jälje ja andis nii palju motivatsiooni edasi tegutsemiseks.