Kana Roosi lugu

Mina olen kana Roosi ja see on minu lugu.

Veetsin enamiku oma elust kõledas ja pimedas tootmishoones, kus olin koos teiste kanadega surutud kitsastesse traatpõrandaga puuridesse. Sellise põranda peal ei ole võimalik isegi tasakaalu hoida ja iga samm on väga valulik. Ühes puuris oli kokku 60 kana. Minule oli antud elamiseks vaid üks A4-paberi suurune ala. Kui mind sinna puurikanalasse viidi, olin täielikus segaduses. Ma ei mõistnud, mida ma nii halba olin teinud, et pean oma elu veetma vangilaadses kohas. Käitusin väikse tibuna alati eeskujulikult ja püüdsin olla tubli – millega ma sellise kohtlemise välja teenisin?

Vahel mõtlen tagasi oma tibupõlvele. Koorusin haudejaamas ja päris pisikese tibuna ei teadnud ma veel, mis elu mind ees ootab. Kui olin suureks kasvanud, transporditi mind hiiglaslikku puuridega majja. Kahjuks muutus sinna jõudes minu elu tõeliselt jubedaks. Igatsen väga oma tibupõlve ja seda aega, mil elu oli ilusam ja lihtsam. Siis ei osanud ma veel aimatagi, et pean oma elu veetma vangistuses ja et kõik hakkab olema niivõrd õudne.

Suurest stressist juhtus tihti, et kanaõed nokkisid üksteist ning kaklesid omavahel. Ma ei ole üldse pahatahtlik kana, aga mõnel korral juhtus, et ka mina kaklesin oma õdedega. Vahel sain päris tõsiseid vigastusi, kuid pidin valudes piinlema. Mul ei olnud selles kitsas puuris võimalik ründajate eest mitte kuhugi põgeneda ja ma ei saanud kunagi arstiabi. Tundsin end üksikuna. Mitte keegi ei hoolinud minust.

Kanala töötajad manipuleerisid valgusega, et panna meid rohkem munema. Valgusega manipuleerides tekitati kunstlikult ühe ööpäeva sisse mitu “ööpäeva”. See ajas mind ja minu õdesid väga segadusse. Selle tagajärjel hakkasime me ebaloomulikult palju munema ja see mõjus meile organismile väga halvasti. Ma olin kogu aeg väsinud ja kurnatud.

Oleksin tahtnud nii väga tiibu sirutada, nokkida, ehitada pesa, kuid sellises puuris on see võimatu. Osadel minu õdedel oli rohkem õnne, sest neid ei saadetud sellesse jubedasse puuridega tootmishoonesse, vaid nemad läksid elama mahekanalasse, kus nad saavad õues aega veeta, tiibu sirutada ja päikesepaistet nautida. Soovisin üle kõige kas või ühel korral oma elu jooksul päikesepaistet nautida ja murul joosta…

Selle pika aasta jooksul, mil puurikanalas elasin, juhtus väga jubedaid asju. Kõige õudsem asi, mida nägin, oli see, kui minu õde trambiti minu silme all teiste kanade poolt surnuks. Tema surnukeha lebas ja mädanes veel pikalt seal puuris, enne kui kanala töötaja ta ära viis. Mind valdas täielik hirm ja ma suutsin mõelda vaid sellele, et kas mina olen järgmine, kes selles kitsas puuris julmalt surnuks tallatakse ning siis mädanema jäetakse.

Nüüd olen suures veokis teel tapamajja ja sõit on kestnud väga pikka aega. Tean juba, mis mind ees ootab. Ma pole veel 2-aastanegi, kuid mu keha on munemisest surmani ära kurnatud. Ei tea, kas ma tapamajja elusalt kohale jõuangi. Olen sõidu ajal pikalt mõelnud kõigele sellele, millistes tingimustes ma elasin ja milliseid õudusi pidin läbi elama. Ma ei väärinud sellist elu. Keegi ei vääri sellist elu.

Koos saame püüelda selle poole, et ükski kana ei peaks elama taolist õudusi täis elu. Anneta ja aita kaitsta neid, kes ise ennast kaitsta ei saa https://nahtamatudloomad.ee/toeta.