Toeta

Intervjuu Soome loomatööstuse salafotograafi Kristo Muurimaaga

Kristo Muurimaa on viimased 12 aastat teinud tööd selle nimel, et Soome inimesed saaksid teada, milline oli neid toitvate ja katvate loomade elu enne tarbekaubaks saamist. Kristo tegutses pikalt varjatud identiteediga, ent otsustas hiljuti, et oma päris nime ja näoga saab ta kõige vahetumalt jagada maailmaga seda, mida ta on viimase aastakümne jooksul näinud. Lõppenud aastal ilmus Soomes ka tema ja Juho Kerola raamat “Eläintehtaat” (“Loomavabrikud”). Intervjueerisime Kristot, et ka Nähtamatute Loomade jälgijad saaksid kuulda tema lugu.

Kristo Muurimaa

Kristo, sinu hiljuti avaldatud raamatus “Loomavabrikud” ütleb, et oled loomade elutingimusi jäädvustanud juba üle kümne aasta. Miks sa otsustasid sellist tööd tegema hakata?

Üks loomakaitse liikumise tähtsamaid tööriistu on alati olnud loomade piltide kasutamine, et näidata inimestele, milline on farmiloomade elu päriselt. Seda tegime me ka Soomes, ent samas nägime, et kuna materjal ei pärinenud kohalikest farmidest, siis inimesed ei tundnud nende piltidega emotsionaalselt sidet. Soome inimesed uskusid, et farmiloomade elutingimused võivad olla halvad teistes riikides, aga Soomes koheldakse loomi hästi.

2006. aasta sügisel teadsin Soome farmide asukohtadest vaid seda, et minu kodulinna Tampere lähedal külakeses asub üks suur broilerifarm. Otsustasime sinna minna, et jäädvustada kohalike lindude eluolu. Tahtsime inimestele näidata, kui vähe ruumi on kanadel liikumiseks ja seetõttu lootsime, et farmis on suured kanad. Selle asemel leidsime aga eest broileritibud, kelle seas oli palju elu ja surma vahel vaagivaid ja juba surnud linde. Otsustasin pikemalt filmida ühte maas lamavat surnud tibu, kui äkitselt tõstis ta pea ning hakkas meeleheitlikult õhku ahmima.

Ma teadsin, et sel tibul ei ole võimalust elama jääda ning me ei saa tema heaks mitte midagi teha... Samuti teadsin ma seda, et loomade tingimused Soome farmides on täpselt sama hullud, kui igal pool mujal ning edaspidi teeme kõik selleks, et seda ka kohalikele inimestele näidata.

Kuidas sa kirjeldaksid loomade olukorda tüüpilises tööstusfarmis?

Tingimused on optimeeritud täpselt nii, et maksimeerida kasum iga looma kohta. Osad loomad surevad, ent piisavalt paljud jäävad ellu, et tootmine oleks võimalikult kasumlik. Kõikide farmide veduriks on kasum.

Piimafarmid erinevad natuke teistest, kuna piimalehmade elu on teiste loomade omast mõnevõrra pikem. Tänu sellele tekib mõnikord piimalehma ja farmeri vahel side, farmer võib oma loomi eristada. Kanafarmis, kus on mitusada tuhat lindu, pole mingit võimalust selleks, et talitajad loomadel vahet teeksid. Kõige hullem elu ongi naaritsatel, rebastel, kanadel ja sigadel, kelle elu koosneb ainult kannatustest ja hukkamisest. Samas on kõikide farmiloomade elul sama eesmärk - neid nähakse vaid kasumit tootvat e masinatena.

Kas sa oskad välja tuua enda tehtud pildi või video, mis on kõige suurema tähelepanu osaliseks saanud?

Ma usun, et need olid “koletisrebased” (karusloomafarmides elavad kindel liik sinirebaseid, kelle nahk on muudetud aretamise tulemusena ebaloomulikult suureks, mis toob rebastele peale hirmuäratava välimuse kaasa ka mitmeid piinarikkaid tervisemuresid - intervjueerija märkus). Soome meedia ei soovinud neid pilte avaldada, nii et me avaldasime need enda sotsiaalmeedias, mille tulemusena hakkas nende vastu huvi tundma meedia mitmetes teistes riikides nagu USA, Hiina, Inglismaa1 ja mitmed Euroopa riigid. (Neid pilte avaldati üle 50-s riigis üle maailma, nende hulgas ilmusid need ka loomulikult Eesti meedias2 - intervjueerija märkus).

See pilt on tehtud 15.11.2018 Eesti suurimas karusloomafarmis Karjakülas, kus samuti “koletisrebaseid” aretatakse

Kas sind on kunagi farmi sisenemisel tabatud?

Jaa, ühel korral. Umbes aasta tagasi läksime munafarmi pildistama. Keegi märkas meid ning kutsus politsei. Põgenedes jäid meist lumele maha jalajäljed. Politseikoerad tabasid meid mõne kilomeetri kaugusel farmist. Kuna praegu käib kohtumenetlus selle juhtumiga seoses, siis me veel ei tea, kuidas see lõpeb.

Mis on kõige raskem asi, mida sa enda karjääri jooksul oled näinud või kogenud?

Kõige raskem oli alguses, kui pärast umbes saja farmi külastamist tahtsime kogutud materjalidest esimese videoklipi kokku panna. Mul ei olnud seda tegema hakates mingeid kogemusi videotöötlusega. Farmi minnes ja fotosid tehes olin ma alati keskendunud pildistamisele, olles täielikult selle sees ja adrenaliinilaksu all. Farmis olles ei ole aega mõelda nende loomade kannatuste peale, aga siis, kui hakkasime materjali esimest korda kokku panema…. Oma kogenematuse tõttu pidin erinevaid klippe vaatama kordi ja kordi uuesti ja see oli kohutavalt raske. Minu “kilp”, mis mind filmimise ajal oli kaitsnud, oli nüüd esimest korda täielikult maas.

Kas oled mõne loomaga, keda filmimise käigus oled kohanud, tundnud ka mingit emotsionaalset sidet? Kas oled tundnud kiusatust mõne looma lihtsalt kaasa võtta ja sellest kohutavast saatusest päästa?

Jah, on loomi, kes on jäänud mind saatma. Aga ma proovin sellele mitte mõelda. Loomulikult tahaksin ma neid koju kaasa võtta, aga meie tööeetika ei luba seda.

Mõne aasta eest käisime ühes ja samas karusloomafarmis mitmeid kordi, et tuua inimesteni loomade kasvamise lugu. Esimest korda käisime kevadel, kui rebasepojad olid alles pisikesed. Valisin välja ühe kutsika (tema nimeks sai Taiga - intervjueerija märkus) ja tegin temast pilte, hiljem läksime samasse farmi uuesti ja uuesti, et jäädvustada tema kasvamise ja suuremaks saamise lugu. Ma kohtusin selle sama loomakesega nii mitu korda ning meie peas tekkis plaan ta lõpuks endaga kaasa võtta. Ma ei tea, kas me oleksime seda ka tegelikult teinud, aga ühel päeval tagasi minnes oli ta juba karusnaha saamiseks tapetud…

Taiga kevadel

Taiga vahetult enne surma hilissügisel

Millega sa oma tööd tehes riskid? Mis on kõige hullem, mis vahele jäädes võib sinuga juhtuda?

Kõige hullem karistus, mis meie tegude eest saaks määrata, oleks kuus kuud vangistust. Kõige tõenäolisem karistus on siiski rahalised trahvid ja kohtukulude tasumine.

Millist rolli sa arvad, et sellised salaja filmitud foto- ja videomaterjalid loomakaitseliikumises mängivad?

Ma arvan, et selliste materjalide avalikustamine töötab kahel viisil. Esiteks - kui rohkemad inimesed teaksid, milline on tööstusfarmiloomade elu, oleksid nad sellele vastu. Teiseks aga ei piisa muidugi ainult teadmisest ja nägemisest, vaid inimesed peavad muutuste ellukutsumiseks sellest ka hoolima. Filmitud materjalidega saame luua meediafenomeni, mis omakorda paneb inimesed loomade heaolust rääkima ning seda teemat tähtsaks pidama. Tänu sellele on loomade heaoluprobleemid saanud ühiskonnas palju olulisema koha ning see omakorda aitab luua muutusi.

Kristo Muurimaa on Soome loomakaitseorganisatsiooni Oikeutta Eläimillet eestvedaja.

Nähtamatud Loomad võitleb igapäevaselt selle eest, et farmiloomade elu paremaks muuta. Aita Sinagi loomi hakates meie püsitoetajaks, et saaksime koos loomade heaks veel enam ära teha!

Toeta loomi!

https://www.dailymail.co.uk/news/article-4822946/Plight-Monster-Foxes.html

http://lemmikloom.delfi.ee/uudised/karm-pohjanaaber-soome-hoberebasefarmid-pakuvad-luksusnahka-luksusvalu-hinnaga?id=80779563

Hoia end kursis

Hoia end kursis meie organisatsiooni tegemistega ja liitu inimestega, kes hoolivad loomadest tööstusfarmides. Saadame infot umbes kord kuus.