Toeta

Endise linnufarmi töötaja meenutused: “Jah, tööstushoone ja puuride suurus vastavad ilusti nõuetele, kuid mingist heaolust ei saa juttugi olla!”

Hirmul linnud ja mädanevad laibad

Mäletan selgelt neid emotsioone, kui astusin esimest korda linnufarmi uksest sisse. Puuride meri oli nii pikk ja kõrge, et silmaga ei suutnud kõike hoomatagi. Puuriridade vahel oli kõhe kõndida, sest kõik silmapaarid jälgisid mind teravalt läbi puurivõre. Lindude hirmu oli kõikjal tunda.

Minu töö oli puhastada puure ja selle töö suur osa oli koristada lindude laipasid. Iga päev leidsin vähemalt kümmekond uut linnulaipa. Tihti olid surnukehad hakanud juba mädenema ning pidin need kraapima traatharjaga puurivõre küljest lahti. Lisaks jäi osa laipasid puuride vahele kinni, neid ei saanudki kätte.

Kõige kehvemas seisus olid ülemise rea puurid, sest need olid väga kõrgel ja neile oli ebamugav ligi pääseda. Kõikjal paks tolmu- ja ämblikuvõrgukiht. Ülemistes puurides oli ka kõige rohkem laipasid. Mõnikord leidsin isegi luukeresid: surnud lind oli unustatud sinna nii kauaks, et laip oli juba täielikult lagunenud. Ja teised puurikaaslased olid sunnitud istuma ja elama kõigi nende laipade ja luukerede keskel. Need lindude muumiad olid tekkinud sinna ajast, mil mina seal veel ei töötanud, ehk siis kes teab, kaua need seal juba niimoodi olnud on…

Seadusenõuded ei taga loomade heaolu

Enne sinna tööle minemist uskusin, et farmiloomade elu on hea ja nende eest hoolitsetakse hästi. Meil ju ikkagi kehtib loomakaitseseadus, mis tagab loomadele tervise ja heaolu. Ning kogu loomatööstus peab seda seadust järgima. Linnufarmis töötades sain aga aru, et see on kõik suuresti jama.

Jah, tööstushoone ja puuride suurus vastavad ilusti nõuetele, kuid mingist heaolust ei saa juttugi olla. Ühes puuris on väga palju, liiga palju linde koos. Neil on kitsas ning nad on stressis ja hirmul. Nad muudkui nokivad puurikaaslasi, nokivad suled seljast ja silmad peast, nokivad üksteist surnuks. Lind, kelle elu on rõõmus, ei käitu niimoodi.

Iga päev leidsin lisaks laipadele ka sadakond tõsiselt haavatud lindu. Seaduse järgi peaks neid ravima ja abistama, aga seda ei tehtud kunagi. Nad lihtsalt jäeti piinlema ja surema. Lisaks nõuab seadus, et iga looma heaolu kontrollitaks vähemalt korra päevas. Ülemine puuririda oli aga nii kõrgel, et seda niisama ei näinud, vaid pidi appi võtma redeli või tooli. Ma püüdsin neid linde korralikult jälgida, kuid kõigi jaoks lihtsalt ei jätkunud aega. Seetõttu oli ülemistes puurides kõige rohkem vigastatud linde ja mädanevaid laipasid. Kümnete tuhandete lindude heaolu pole võimalik suurtes tööstusfarmides isegi kontrollida, sest neid on lihtsalt liiga palju.

Linnud ei vaja mitte puuri, vaid hoolt ja armastust

Kui mõni lind juhtus puurist välja pääsema, siis viskasin ta üle aia vabadusse, sest seal oli tal suurem tõenäosus ellu jääda ja kogeda päris linnuelu. Mul tõesti ei olnud südant panna neid puuri tagasi ja sundida elama ses lõputus õuduses.

Ükskord viisin ühe neist põgenikest endale koju. Oh, küll ta on armas ja intelligentne! Mängib ja küsib tähelepanu nagu väike koer. Ta on pugenud mulle nii kõvasti hinge, et minu jaoks on ta nagu pereliige. Kontrast vaba linnu ja puurilinnu elurõõmu vahel on tohutu. Avastasin, et talle meeldib väga süüa lehtsalatit. Hakkasin seejärel viima salaja salatimaiust ka farmilindudele, sest muidu neile seda ei antud.

Kogetud trauma muutis mu elu

Töötasin linnufarmis kokku kaks aastat. See töökoht muutis täielikult mu suhtumist loomadesse ja nende heaolusse, pani ümber mõtestama mu rolli maailmas. Nii nagu inimestel on ka loomadel õigus elada piinadeta elu. Me kõik saame teha midagi, et vähendada loomade kannatusi ja parandada nende heaolu. Seda enam, et loomadel ei ole sõnaõigust ning nende eluolu sõltub meie tegevusest ja otsustest.