Toeta

Astrid Lindgren soovib päästa lehmi

Avaldatud 22. septembril 1985 Rootsi ajalehes Expressen

Suvi on peaaegu läbi. Ilmad on tõesti olnud ilusad, hoolimata mõnest vihmasabinast. Minu lemmikpilt suvest, mille võtan endaga kõledasse sügisesse kaasa, on künkal asuv kasesalu – kõige kaunim, imelisem paradiis – koos rohelise karjamaa, kannikeste ja karikakardega, siin-seal punavate maasikmarjadega. Kuid tegelikult on siin veel keegi: üks mäletsev vissi. Ta kõnnib ringi, näkitseb rohtu – vaatepilt, mis meenutab pastoraali – ning ma mõtlen: „Armas Mustik (kindlasti on see su nimi), mul on nii hea meel sind näha! Siin sa oled, kõnnid ringi, nagu üks tavaline rahulolev lehmake meie maal! Sa pole mõistetud vangistusse nagu paljud su õed-vennad, sa pole lihtsalt üks „tootmisühik“ meie laudas. Võib-olla sa ei tea seda, aga sina oled õnneseen!“


Mida ma praegu öelda tahan, on see, et kui kõik suured ja väikesed vissid, notsud ja kanad siin maal, kes on ilma jäetud nn inimõigustest, suudaksid põgeneda suurfarmidest ja -lautadest ning organiseerida midagi loomade kohtu taolist, võib-olla just siin kaskede vilus, siis milline verdtarretavalt vali kaebuste laine vallanduks kogu maal! Sellise karje tagajärjel puruneksid lihatootjate liidu hoonete aknad! See kaiguks kui haamrilöök kõigi Rootsi inimeste kõrvus, mis raputaks neid tardumusest üles ja paneks mõtlema selle peale, kas ikka on õige ja ilus kohelda loomi nii, nagu seda tehakse siin maal, kus me tegelikult armastame loomi.

Kuid kahjuks selline asi nagu loomade kohus võib juhtuda vaid muinasloos. Siiski, me seisame silmitsi kurva tegelikkusega ja ma tahan rääkida sellest veidi pikemalt.

Jah, rootslane tõesti armastab loomi. Ma veendusin selles, kui lugesin kirju, mida saadeti mulle hulgaliselt eelmisel kevadel pärast mu lehmade kaitse lühikirjutist.

Kuid inimesed üldiselt ei tunne seda teemat nii põhjalikult, et sekkuda, häält tõsta ja öelda, et asjad ei peaks üldse olema nii, nagu need hetkel on!

Igatahes üks kirjasaatja – kutsume teda Leenaks – oli selle teemaga väga kursis.

Leena töötab loomakirurgina ja tal on veiste meditsiini doktorikraad. Ta oli näinud tapamajades ja suurfarmides piisavalt palju kannatavaid, hirmunud loomi, põduraid, ärevaid vissisid ja notsusid, kes olid määratud eluaegsesse vangistusse. Ta on väga pettunud ja pahane, seistes silmitsi „meie julmusega elu suhtes“.


Miks siis esineb sellist ebaõiglast kohtlemist, mis iga aastaga laieneb? Kes või mis sunnib loomasõbralikke Rootsi talunikke osalema sellises seadustatud loomadevastases julmuses?

Vastus sellele on kasum! Kasum nõuab suuri ohvreid ja igalt „tootmisühikult“ püütakse saada üha suuremat ja suuremat tulu. Loomulikult peab Rootsi põllumajandus olema kasumlik, see on iseenesestmõistetav. Kuid kas ei ole sellisest kasumi tagaajamisest saanud hullus, mis kasumi tühistab? Kas poleks aeg otsida uusi meetodeid?

Sellises kahetsusväärses arengus ei saa süüdistada ainult üksikuid talunikke. Neil on niigi raske selle olukorraga toime tulla ja nende kasumiosa pole eriti suur. Talunikku, kes püüab sellele vastu seista, peetakse reaktsionääriks. Tal on oht sattuda konflikti lihatootjate liidu ja põllumajandusministeeriumiga, eriti kui talunik ei ole majanduslikult täiesti sõltumatu.

Lihatootjate liit väidab põikpäiselt, et nende loomakestega on hällist hauani kõik korras, sest ega nad muidu ei oleks nii tootlikud. See liit investeerib auahnelt suuri summasid uuringutesse, et saada kõige paremat toitu. Ent kas nende uuringute fookus pole mõnikord veidi kallutatud? Miks ei näita kõik need loomad seal täistuubitud suurfarmides välja, et kõik on parimas korras? Miks hakkavad sead üksteisel sabasid otsast hammustama? Seda ei saa kuidagi pidada rahulolu tunnuseks, pigem väljendab see suurt ärevust.

„Noh,“ vastab lihatootjate liit, „siis on aeg alustada uuringuid ja ...“ Mitte nii nagu võiks arvata, et töötatakse välja geniaalne plaan, kuidas sigade keskkonda parandada ja nende ärevust vähendada. Üldsegi mitte – nad tahavad hoopis, et teadlased muudaksid notsu tuimaks, kui ta sabast ilma jääb.


Sigu on tõenäoliselt vaja muuta veel tuimemaks, kui nad tapale viiakse. Mitte nii, nagu nüüd, mil nad on hirmunud, täis ärevust ja kokku surutud suure hulga teiste saatusekaaslastega, kes on samamoodi hirmust kanged, kui neisse elektrivool juhitakse, kuni nad lõpuks ja kindlalt ärevusest pääsevad.

Kui vabastada segadust tekitavad notsud stressist, siis saab rahustada kitsas sulus nende naabreid, kes ei oska väljendada hirmu teisiti kui sabasid otsast hammustades. Neid võib rahustada näiteks ravimiga Hogpax. See muudab nad rahulikumaks ja taltsaks ning vähendab sabast ilma jäämise hirmu.

Nüüd ma mõistan, miks seakarbonaad ei maitse enam nagu varem.

Leena ei looda enam, et sigade tapmise ja kanade puurispidamise vallas midagi muutuks. Kuid tema arvates oleks jõuline protest praegu ainuke võimalus, kuidas päästa vissid kitsaste laudaolude eluaegsest vangistusest. Tegelikult usub ta, et on vaja seadusi, mis annaksid piimalehmadele õiguse viibida suvekuudel värskes õhus karjamaal. Niimoodi on ehk võimalik tagada ka see, et noorloomad – mullikad ja pullid – saavad tunda suveajast põgusat rõõmu, kui pääsevad ajutiselt välja lauda ebamugavalt põrandalt ja täistuubitud lahtrist, kuhu vaesed loomad on surmatunnini surutud. Laske neil näha päikest, kasvõi üksainus kord, pääseda eemale mürarikastest ventilaatoritest. Laske neil kordki hingata sõnnikuhaisu asemel värsket õhku. Nende niigi lühike elu möödub kinniste seinte vahel. Töökaitse seaduse järgi ei tohi töötaja sõnnikuhaisu sisse hingata, aga meie vissid peavad selles veetma kõik oma elupäevad.


Võib-olla te mõtlete: kas see pole tülgastav olukord? Kas ei võiks lasta loomadel muundada karjamaa rohtu suurepäraseks valguks (ja samal ajal hoida rohumaid võssa kasvamast)? Kas ei peaks loomad kasvama loomulikus tempos, selle asemel, et sulgeda neid lahtritesse, kus puudub liikumisvõimalus, ja nuumata niivõrd, et nad kasvavad topeltkiirusega? Lisaks manustatakse neile antibiootikume, et vältida kopsupõletiku puhanguid, paiseid ja liigesevaevusi, mis neid sellistes oludes kimbutab?

Ma küsin veel kord: kas selline olukord ei ole tülgastav? Kas on arukas, õigustatud toppida meie veiseid kõrini teravilja täis, samas kui meil on nälgivaid inimesi, kes vajavad toitu? Ning peale selle on keeruline toodetud lihamägedest lahti saada. Kas me peame tegema lehmakesest maani ulatuvate udaratega lihamäe, „tootmisühiku“, kes ei suuda ennast enam liigutadagi?

Minu arvates peaksime meie, tarbijad, alustama boikotti ja andma teada, et me ei aktsepteeri sellist halva kvaliteediga liha ning et me ei osale sellistes kannatustes, mida meie koduloomadele põhjustatakse.

Loomulikult müüdavat liha kontrollitakse ning see on seaduse järgi sertifitseeritud ega kahjusta seega meie tervist. Kuid siiski hakkan ma mõistma, miks biifsteek ja veisekarbonaad ei ole enam endise maitsega.

Nüüd väidavad kasumi kummardajad, et tarbija ei taha maksta kõrgemat hinda, mis kaasneb sellega, kui neist meetoditest loobuda. Tõesti? Ma tean vähemalt ühte sellist inimest. Ja ma usun, et ka paljud teised oleksid valmis maksma hea liha eest pigem veidi rohkem, ostma seda sagedamini kui kehva kvaliteediga liha, mis tegelikult ei tulegi palju odavam.

Inimene, kes tahab osta paremat liha, peab pöörduma väiketootja poole. Neid ikka veel on, kuid kui meie, tarbijad, ei tõsta häält ega anna soovist teada, siis mitte enam kauaks.


Kasumi kummardajad ei mõista sellist rünnakut tänapäeva põllumajandusettevõtetele. Nemad kinnitavad endiselt, et loomad on kinnistes suurfarmides väga heas olukorras.

Hea küll, tõestagu siis seda! Lähme vaatame, kui rahulolevad lehmad seal on! Palume televisioonil sinna minna ja teha dokumentaalsari!

Ei, kasumi kummardajad ei taha sellest midagi kuulda. Ja see on arusaadav. Nii võib tekkida oht, et meist kõigist saavad taimetoitlased ja mis juhtub siis nende kasumiga?

Muide, kellele ja kuhu see kasum läheb? Talunikud saavad sellest vaid väikese osa.

Nähtavasti on ülim aeg Rootsi põllumajanduspoliitika läbi vaadata. Muuta seda nii, et kohalikud talunikud lähtuvad veisekasvatuses tõelisest sisetundest, et mis on õige ja sobiv.

Astrid Lindgren


1990. aastal anti välja raamat „Min ko vill ha roligt“ („Mu lehm tahab lõbutseda“). See sisaldab Astrid Lindgreni ja loomaarsti Kristina Forslundi 1980. aastate ühisartikleid, mis juhtisid tähelepanu tööstusliku loomapidamise puudustele ja farmiloomade halbadele elutingimustele. Paljuski tänu nendele artiklitele võeti Rootsis 1988. aastal vastu uus loomakaitseseadus.

Hoia end kursis

Hoia end kursis meie organisatsiooni tegemistega ja liitu inimestega, kes hoolivad loomadest tööstusfarmides. Saadame infot umbes kord kuus.